5. Juuni 2009

Siiani olen kirjutanud inglise keeles, aga nüüd otsustasin proovida ka Eesti keeles kirjutada. Selleks on mitu erinevat põhjust, üheks oleks, et saan harjutada selleks, kui kunagi kodumaale naasen. Teiseks oleks, et olen lugenud uudiseid ning leidnud paar päris huvitavat asja, mille lingid ma siia panen, võib-olla kommenteerin kah, eks näis. Kolmandaks ka see, et ikkagi võõras keeles ei ole kuidagi effekt selline nagu oleks Eesti keeles, kuigi teatud asjades on ennast lihtsam väljendada ning tundub ilusam. Põhjuseid võin leida palju, aga lõpp kokkuvõttes ma teen seda, kuna ma tunnen, et ma tahan seda teha.

Olen Darwinis ning ei tee midagi. Pärast 3 nädalat tööl olemist kui naasesime siia pole nagu midagi muutunud, aga samas on kõik muutunud, kuna mina olen muutunud. Mitte, et midagi suurt oleks juhtunud, aga inimesed muutuvad pidevalt. Ise enda muutumisest on raske aru saada, aga reisides siin saab sellest paremini aru. Kuigi seda ainult siis kui sa ise oled avatud, teed silmad lahti ning ei võitle muutusega. Ma arvan, et Eestis olles oli see minu kõige suurem probleem, et mina muutusin, teised muutusid ning keskkond muutus, aga sisimas ma ei tahtnud seda, sisimas soovisin, et oleksin taas gümnaasiumis, koos kõigi nende suurepäraste inimestega lahedas koolis, kus kõik on tuttav ning turvaline. Ma võitlesin selle muutuse vastu ning sellepärast ma ennast nii nirult tundsingi ning kogu maailm tundus olevat pime ja külm koht. Mina ise olin oma ebaõnnes ning selles ebameeldivas tundes süüdi. Sellepärast ma ei imesta, et inimesed hoidsid minust eemale ning ma jätsin nii mõnegi võimaluse sellisest situatsioonist väljatulemiseks kasutamata.

Siia tulles ma juba kujutasin, ette et kõik läheb hästi ning ütlesin endale, et ma siin enam ei muretse asjade pärast. Seega enne siia tulemist ma lõin omale positiivse pildi siinsest elust ning siis kui siia jõudsin ja isegi kui asjad nii nagu ma tahtsin ei läinud oli/on mul see positiivne suhtumine. Kuna ma otsustasin mitte muretseda kah asjade pärast läksid asjad päris ladusalt. Tagasi mõeldes mõtlen, et tegelikult olid asjad tegelikult päris muret tekitavad kuna me ei osanud midagi ettevõtta ning ei teadnud kust tööd otsida. Selleks ajaks kui me tööle saime oli mul ainult 60 dollarit alles, nii et asjad läksid kokkuvõttes hästi. Tegelikult on just raha ning kogu finantsiline olukord kõige muret ja stressi tekitavad tänapäeva ühiskonnas. Kui ma suudan sellest üle olla, siis ma suudan kõike.

Siiani olen ma tänapäeva ühiskonna vastu olnud, mõeldes selle üle mis maailmas toimub arvates, et inimesed hävitavad ennast ning üksteist lõppkokkuvõtteks. Tegelikult on see väga pessimistlik vaatenurk ning tekitab viha teiste inimeste vastu. Kui nii võtta siis on inimesed üldiselt kaheks jagunenud, ühed kes arvavad, et praegune maailma situatsioon lõppeb maailma lõpuga umbes nagu mina ning teised keda see üldse ei huvita ja arvavad midagi ei saa muuta, parem võtta viimast. Ma arvan, et tõde on kuskil vahepeal. Need esimesed peaksid aru saama, et inimesed tegelikult soovivad head, aga erinevate sündmuste jada on neid pannud tegema seda mida nad tegelikult teevad. Sellised inimesi peaks tegelikult aitama, mitte ainult rahalise toetuse ning riigi programmidega vaid ise tegelikult selleks millegi tegemisega, personaalse abi ning toetusega. Tegelikult pole asi teistes vaid nendes endis, ise midagi ette võtma. Need teised, aga peaksid aru saama, et kõigil asjadel on tagajärjed ning õppima teistest inimestest lugupidama, mitte teiste headust ära kasutama, mitte ahnitsema ning üritada võimu omale saada. Õige võim ja edukus tuleb tänu koostööle ning teiste aitamisele.

Igale asjale on võimalik põhjendusi leida ning see kellel on parem suhtlemise ning väitlemis oskus väljub sellest ”võitjana”. Ma ei taha ennast siin õigustada, aga ma kirjutasin sellest ainult lühidalt, kuna ei osanud ennast väga selgelt kirjateel väljendada. Huvitava märkusena võin siia tuua, et kuna ma olen siiani olnud (tegelikult veel olen) selle esimese vaatenurga pooldaja ja nende teiste inimeste vastu olnud ei oska ma nii öelda, mida nad teisiti peaks tegema. Asjad ei ole must-valged ning inimesed ei ole alati sellised nagu nad väidavad või välja näitavad.

See selleks. Kaupo läks teisipäeval minema, nii et ma olen nüüd siin üksi. Oktoobrist alates oleme põhimõtteliselt kogu aeg koos olnud ning nüüd teda ei ole. Tegelikult ei tundu see asi nii hull, kuna me oleme üldiselt omasid asju teinud. Tema on tahtnud ringi igal pool tõmmata mina rohkem asju rahulikumalt võtta. Üldiselt kõik asjad sujusid, lihtne meil üksteisega kindlasti ei olnud, lihtne on teistest halba rääkida ja mõelda, aga mul on hea meel, et ta minuga selle asja ettevõttis ning kodust siia kaugele tuli. Sai tema kohta teada selle mitme kuu jooksul nii mõndagi, tuli välja, et ta on hoopis teistsugune inimene kui ma arvasin, aga mitte halvem ning arvan, et õppisin temalt palju. Ei hakka teda siin rohkem kiitma, et sellest valesti aru saadaks, sest 8 kuud kellegiga koos veeta ning temast hästi arvata on kohati vist raske arusaada :).

Kuna ma hetkel ei oska oma arvamust enam avaldada, siis ma panen siia lingid huvitavate artiklite kohta.

Andrei Hvostovi üleskutse anda iga lapse eest peres valimistel hääl juurde.
http://www.ekspress.ee/2009/06/04/varia/42000-noor-eesti-peatab-rahvuse-haabumise

Mulle see poliitika asi eriti istu, aga neile keda see huvitab, siis selline üleskutse muudaks palju ning minu arvates paremuse poole. See võib aidata meie iibe probleemiga ning anda suurtele peredele suurem võim, kuna see mõjutaks kõige rohkem koole, tervisesüsteemi ning vaeseid peresid. Kuna minu visioon tuleviku Eestist pole kõige parem, sest oma kultuur meil praktiliselt puudub juba ning varsti pole ka enam Eestlasi kui selliseid, kuna suurtel peredel Eestis on arvatavasti kõige raskem ning need vähesed noored kes meil on lähevad välismaale paremate tingimuste ning tuleviku vaate pärast.

Müüdid tuumaenergeetika kohta.
http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23711519

Olen ammu juba pooldanud tuumaenergiat, kuna need kes selle vastu on üldiselt vanades asjades kinni ning muutuse vastu või siis võimu ja raha ahned. Aga lugedes seda olen isegi ajast maha jäänud nendes asjades ning asjalood on paremad kui ma arvasin, kuigi kindlasti on selles artiklis selle asjaga natuke üle pingutatud. Eks tuumajaamadel on omad ohud ning tagajärjed võivad olla ettearvamatud, aga ma arvan, et siiani on see üks paremaid lahendusi. Kogu see energeetika lugu tuletab mulle meelde, kui üks inimene rääkis mulle, et maailmas on juba olemas viis kuidas toota energiat praktiliselt mitte millegist, ainult vajab energiat alguses, et tööle hakkaks. See on midagi selle kohta kuidas energiat saab võimendada, kas magnetväljade vms. Ei anna pead siin selle viimase kohta, aga see on kindlasti midagi mida uurida.

Natuke piraatlusest ning ahnusest.
http://forte.delfi.ee/news/digi/article.php?id=23725233

Ma ei taha sellest väga sügavuti rääkida, kuna tuleb välja, et e-politseiriigi teema on päris tasemel ning riik nuhib ja salvestab inimeste kohta informatsiooni nende enda teadmata rohkem kui keegi arvatagi oskaks. Aga ma ütlen ausalt ära, et mina pooldan piraatlust ning vaba info vahetust. See piirab suurte korporatsioonide ja firmade võimu ning annab teistele ka võimaluse. Ma saan aru, et nii kaotatakse palju raha, aga kas tõesti nad ei teeni juba piisavalt. Tegelikult kunagi pole piisavalt, inimesed pole rahul sellega, mis neil on ja tahavad alati rohkem. Seda artiklit lugedes saab aru, et tänu internetile ja vabale info vahetusele on inimestel võimalik valikut teha ning proovida/katsetada erinevaid asju. Ei ole enam nii, et ainult suured plaadifirmad ”loovad” staare, muusikuid, mitte et nad teeks halba tööd, ei mitte seda, aga nad hindavad ennast üle. Maailmas on palju muusikuid ja vapustavaid talente ning tänu sellele vabadusele on ka neil võimalik oma muusikat suurema kuulajaskonnaga jagada.

Ma olen siin juba pikalt kirjutanud ja mõelnud, peab puhkama ning võib-olla kunagi hiljem, teine kord edasi kirjutama.