16. Oktoober 2009

Nii siis on minu Austraalia reis läbi ja nagu näha blogi sinnapaika jäänud. Tegelikult ei tahtnud ma, et keegi teaks, kui ma koju jõuan. Esiteks sellepärast, et teha lähedastele, eriti õele üllatuse, teiseks ei tahnud, et keegi peaks nii viisakusest mulle lennujaama vastu tulema. Igastahes kui jõudsin Eestisse ei teadnud, kus ma ööbida saan. Võtsin Heigoga ühendust ning tuli välja, et ta tripib kuskil Lõuna-Eestis. Ma olin temaga juba ühendust võtnud varem, aga ma ei andnud talle täpset kuupäeva. Niisiis järgmisena ostsin R-kioskist 100 kroonise telefoni kaardi ja helistasin automaadist Kaupole. Kaupo tegelikult teadis juba varem umbes kus kandis ma jõuan tegelikult. Kaupo oli linnas ja sain tema juures kräshida. Tema venna tüdrukul oli just samal päeval sünnipäev, siis tähistasime seda, käisime Pirita jõel aerutamas ning sai ka ujumas ära käidud.
Samal ajal sai ka õe korterikaaslase käest uuritud, kus mu õde on ning mis ta plaanid on. See korterikaaslane, Kelli, on huvitaval kombel ka endise klassivenna Martini tüdruks :). Ma polnud temaga kunagi varem näinud, ega rääkinud ning siis küsisin talt kus mu õde on. Päris naljakas kui nii võtta.
Mul õde oli vanaema ja vanaisa juures Põltsamaa lähedal. Siis hakkasin mõtlema, kuidas ma sinna saan. Põltsamaale on lihtne, sinna saab bussiga. Aga see bussi liiklus sealt edasi päris vanaema ja vanaisa juurde on keerulisem. Niisiis võtsin ühendust ühtede tuttavatega, kes samas ka käisid samas koolis, et küsida kuidas ma saaksin sinna. Asi lõppes igastahes sellega, et ma pidin neil emaga saama Põltsamaale. Nii siis kõik ilus jõuan vanaisa ja vanaema juurde, õde jookseb pisarad silmis õue ning vanaisa ja vanaema olid üllatunud. See polnud küll päris see vastvõtt, mis ma ootasin, aga huvitav kogemus siiski.
Ega ma väga täpselt edasist ei hakkagi seletama. Tartusse pärast jõudes tuli papa Manni juurde. Algul ei tundud kohe laksust mind ära, aga siis sai ikka aru, et kadunud lapselaps on salapärasel kombel välja ilmunud. Samal hetkel helistas talle ka onu ning sealt sai tema teada. Siis sai kuidagi ema teada, lõpuks isa. Ning igasugused sõbrad seal vahepeal. Väga lahe oli, kuigi pidi oma seiklustest 100x rääkima, siis ma üritasin enda jaoks asju huviavamaks teha ning kõigile päris kõigest ei rääkinud, poleks ka aega selle kõige jaoks, lugegu blogi :P.
Kooli sain ka nüüd, käin EHTEs ehk Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool. Õpin kokaks, lisaks saan hariduse teenindaja ning ka vist barmänina. Oma pooleteist kuu jooksul olen 9 korda koolis käinud :D, aga hunnik kodutöid on ka tehtud. Selline püsimatus minus veel on, ei tea veel mida sellega ette võtta. Olen üritanud leida endale palju tegevust, mida teha, trennid, koolitused jne, aga see mingil määral aitab, aga mitte piisavalt. Midagi on puudu... üritan selle välja mõelda või noh mõtteid on, aga ma pean ikkagi asjad täpsmalt enda jaoks läbi mõtlema. Aga ma arvan, et üritan endale eesmärgiks seada keegi teine/teised õnnelikuks teha ning seeläbi ise ennast hästi tunda, aga ma ei oska seda nii hästi, tööd on palju teha sellega.
Jonathangi jõudis filmi ”Into the wild” lõpuks selgusele, et õnn on hea ainult jagatult......................

Mõtlen hetkel, kas kirjutada veel mingit blogi või mitte... Tegelt paras praegu alustada, kuna keegi nagunii enam ei loe mu blogi :P

Vaatasin, et olen veel varem juba kirjutanud...

21. Juuli 2009

Ok :P See jääb viimaseks. Ega ma pikalt ei kirjutagi.
Mis ma siia kirjutada tahtsin on lihtsalt see, et siiani olen suutnud hoiduda üldiselt ennast hävitavast eluviisist (k.a. joomine ning isegi kohvi :P), siis lihtne see ei ole ning 100% sellest hoiduda ei saa ning elamine ise on juba tervist kahjustav tegevus :P. Seda kõike lihtsalt proovimise pärast, et mis tunne on. Ning siiani ma ütleks, et suurepärane, tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Olen niimoodi elanud alates kuskilt märtsi keskelt alates, kus algas see lihtsalt sellepärast, et mul polnud raha selle jaoks, siis pärast mediteerimis laagrit ei tundnud ka enam vajadust. Siis üleeile sai natuke patustatud, aga pidin säilitama kaine mõistuse, kuna üritasin hoida tüüpi, kellega ringi hängisin probleemidest eemal, iseenesest sai ta sellega ka ise päris hästi hakkama, aga teinekord ei tea mida narkootikumid inimesega teevad. Suutsin tüübi ilusti koju toimetada, aga pole temast midagi kuulnud peale seda, üritan nüüd ka jälle rahulikumalt võtta :P. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam ning üldkokkuvõttes läks kõik hästi. See paneb mõtlema, et alati ei ole inimestel, kes proovivad selliseid asju kedagi, kes jälgikse, et nad probleemidesse ei satuks.

26. Juuli 2009

Jõudsin siis nüüd Perthi. Alices toimus ennem kui ma siia tulin kah ühtteist, millest ma tegelikult pikemalt rääkima ei hakka, kuigi igati huvitav kogemus oli. Alicest siia lend võttis kuskil 3 tundi ning selle aja jooksul anti lennukis snäkiks mingeid värke ning hiljem ka lõuna, mingeid sändwiche. Ajavahe on Aliceiga siin kuskil 1,5h, kuigi isegi selle tõttu annab see tunda nii, et läksin siinse aja järgi väga vara magama. Kuigi ma magasin ikkagi päris kaua, kuskil 12h, siis magasin suhteliselt kehvasti, nii et olen juba jälle siin väsinud. Siin toas on ka kaks huvitavat, nii palju kui seda just prantslaste kohta saab öelda, tüüpi ning kaks inglasest tibi/bimbot, kelle jutt on päris hirmutav. Ning mul juba nagu ütlemine on jooksevad kõrvad sitavett.