16. Juuni 2009

Situatsioon on selline, et reedel lähen tööle. Lähen asju tassima jms asja tegema, ega väga täpselt ei teagi mida, ainult seda, et reede hommikul kell 8 pean parlamendi hoone juures olema ja ühe tüübiga kokku saama. Ning siis laupäeva hommikul kunagi võssi, sõjaväele süüa tegema. Agentuurist kunagi helistatakse ja öeldakse, et kus ja kuna me olema peame. Kogu see sõjaväe asi pani mind mõtlema, et kui Eestisse lähen, pean ise kah aega teenima minema, mis ei tõmba mind eriti. Aga eks näis, loodan, et saan kuidagi ära, midagi saab ikka välja mõelda.

Tahan veel kirjutada kirjutamisest. Ma ei tea miks ma üldse kirjutama hakkasin, teadsin, et minus seda kirjutaja soont ei ole ning õigekeele võib minu puhul täitsa ära unustada. Võib-olla sellepärast, et proovida äkki tuleb midagi head välja ning sellepärast, et hiljem kunagi oleks ise huvitav lugeda, mida tegin ja kuidas ennast tundsin. Alguses vist mainisin kah seda, et kui USAs käisin, siis sellest on mul mälestused ainult piltidena ning olen väga palju ära unustanud. Miks ma inglise keele valisin, ega ma seda ei mäletagi enam, tahtsin vist olla teistsugune ning tundsin, ennast mugavamalt ja vabamalt inglise keeles kirjutades, kuna pean ennast paremaks inglise keeles suhtlejaks, kui Eesti, aga kuidas asi reaalsuses on, ei oska öelda, tean ainult et tunnen ennast võõras keeles rääkides julgemalt, kui oma emakeeles. Ise lugedes varasemalt kirjutatut tundub, et see on natuke tundetu ja kuiv. Olen detailidega natuke üle pingutanud ning ega kohati, pole väga lihtne aru saada kah, mida ma mõtlen, kuna ma kirjutan väga vabalt, nii et teistel on minust aru saada raske. Kuigi vist minu detailsus ongi pigem vist sellepärast, et aru saada, mida ma öelda tahan, siis tegelikult kohati teeb see asja keerulisemaks. Minu viitsimine artikklitest (ning üldiselt kah tegelt jälle :P) kirjutada on vist nagu raugemas ning selle nädala lõpust alates pole ka aega enam, siis ei luba midagi kirjutamise kohta.

Kuna olen juba pikk aega mõelnud plussid ja miinused kirja panna ülikooli mineku kohta, aga pole nagu ikka viitsinud, siis eks ma üritan praegu midagi kirja panna. Alustame sellest, et miks ma peaksin minema, kuna sellele tundub lihtsam argumente tuua, sest nii mõnigi inimene on selle töö minu eest ära teinud.

Miks ma peaksin?

Sest paljud ootavad seda minust.

Sest siis on tööd lihtsam leida ning karjääri teha.

Sest see on tüüpiline tänapäeva ühiskonna valik.

Sest ma saan teha ning proovida ülikoolis palju erinevaid asju.

Sest võin ülikoolist leida palju huvitavaid inimesi.

Sest siis ma ei pea veel paljude asjade pärast hakkama muretsema.

Sest siis on mul suurte valikute tegemine mõneks ajaks tehtud.

Sest see on kõige turvalisem ja kindlam valik.

Sest ma võin õppida ühtteist huvitavat selle protsessi käigus.

Sest see teeb mind huvitavamaks inimeseks?

Sest siis saan ma erinevaid toetusi ja soodustusi.

Sest siis mul on vaheajad ning saan mitte midagi teha.

Sest siis saan võib-olla vahepeal semestri või kaks kuskil mujal olla.

Sest siis võib-olla kaob minu mässumeelsus ning oma leian lihtsa tee.

Sest siis võib-olla ei pea sõjaväkke minema.

Jne.

Miks ma ei peaks?

Sest siis võib-olla leian huvitavama ja vähem käidud tee.

Sest siis ma saan oma aja kulutada kuidas tahan.

Sest ülikool ei jookse eest, võin sinna minna kuna tahan.

Sest siis ma ei alusta ”rat race”i, võttes omale veel suurema laenu.

Sest siis ma saan teistsugune olla.

Sest siis ma saan asju oma kogemustest õppida, mitte pimesi teisi uskuma.

Sest siis võib elu huvitavam, ebatavaline ning mitte rutiinne olla.

Sest ma ei tea veel mis mulle meeldib, mida ma teha tahan.

Sest siis ma võin midagi muuta, aidata inimestel silmad avada.

Sest karjäär on 20nda sajandi leiutis.

Sest ülikooli kõrvalt pean arvatavasti ka tööl käima ja vaba aega pole.

Jne.

Kuigi põhjuseid miks ma ei peaks ülikooli veel minema on palju rohkem kui peaks, siis ma arvan, et võin leida ka rohkem punkte, kui mõelda. Ma pole veel otsust teinud, aga ma mõtlen selle asja üle veel.

Midagi millele mõelda. Miks on paljud asjad mõttena palju paremad, kui tegelikkuses? See mõte tuli mulle üritades öelda teisele inimesele, midagi mis mõttena tundus suurepärane, aga öeldes on imelik. Olen seda sama ka teistelegi öelnud juba, aga alati tundub kuidagi imelik, võib-olla sellepärast, et inimesed tavaliselt ei mõtle, ega ütle nii. Kuigi selle öelduga mõtlesin ma ainult kõike kõige paremat.

Siin ma lõpetan oma kirjutamise, kuna järsku pole mul enam ühtegi mõtet.