18. Juuli 2009

See jääb arvatavasti mõneks ajaks viimaseks sissekandeks. Põhjuseid on mitu, aga peamised on need, et siin hetkel ei toimu suurt midagi, millest kirjutada ning kui reedel Perthi lendan, ei tea kuidas seal neti jms on.

Ega mul hetkel suurt isu kirjutada tegelikult polegi :P, aga äkki tuleb midagi, kui ma alguse ära teen. Mis siis toimunud on? Sai oma maksu asjad enam-vähem korda, sai pilet Perthi ostetud, lugesin M. Scott Peck’i ”The Road Less Travelled” läbi, käisin kinos filme vaatamas, ostsin ka oma elu esimesed DVD filmid (second hand küll, aga ikkagi :P), jagasin tuba kahe laheda Austraalasega, kes arvatavasti tulevad Euroopasse reisile kunagi (sai neid natuke selle otsuseni jõuda :P), sai lehti laiali veetud ja muidu nii sama chillitud.

Aga võin siis ka juba natukene täpsemalt asjadest rääkida.

Maksu asjadest nii palju, et pärast seda kui ma olin internetis kõvat uurimistööd teinud ning leitud asjad maksu agendile saadetud, et teda veenda, et ma olen resident helistas selle agendi sekretär mulle ja ütles, et nad ei aja minu maksu asju korda. Aga vähemalt ütles, et ma ei pea neile mingit tasu selle eest maksma, hea seegi, kuigi natuke närvi ajab selline asi küll. Aga siis sai pöördutud ikkagi neti agentuuri poole ning nüüd on asjad ära saadetud. Jääb vaid oodata, kuni raha minu arvele tuleb.

Ostsin ka omale pileti Perthi ka ära 25ndaks ehk siis reedel lendan Western Austraaliasse, mis tähendab, et pole ainult käinud 2 osariigis (kuigi väga põhjalikult ei tea ikkagi ühtegi). Kui ma Daniellega rääkisin siis ta ütles, et tal on sõber Perthis, kelle juures ma võib olla saan ööbida, aga ma helistan talle homme ja siis vaatab täpsemalt. Ega ma ei teagi mida ma seal teen, eks näha ole, kui sinna jõuan. Seal on vist veel külmem, kui siin :P.

Ma raamatus ei kirjuta hetkel suur midagi, lihtsalt soovitan seda lugeda. Kuigi seal võib olla selliseid asju, mis mõnel inimesel vastumeelt tekitab, aga üldiselt on vägagi valgustav ning hea raamat.

Nii siis kinos käik. Olen nii mõnegi filmi siin ära vaadanud. Transformeritest ja Year One’ist ma juba rääkisin. Olen siin ära ka vaadanud The Hangover’i, Ice Age 3 ja Harry Potter’i uue filmi. Hangover oli päris hea, sobib hästi ajaveetmiseks, midagi hämmastavat ei olnud, aga mõnes mõttes veidike teistmoodi komöödia. Ma ütleks ka Ice Age 3 kohta, et hea ajaveetmis film ning minu arvamus on sellest see, et parem, kui 2ne, võrreldav 1sega, kuna kohati juba igavaks muutuvad asjad saavad natuke uue suuna. Harry Pottery filmi kohta ei oska suurt midagi kommenteerida. Jätkatakse ikkagi sama suunaga, et teha lihtsalt populaarsele raamatule ka filmi variant. Efektid on päris head, aga üldiselt actionist jääb nagu puudu. Osalt oli ka raske mõista, sest ma vist pole eelmist osa näinud :P, kuigi filmi lõpp paneb ikkagi ootama järgmist osa, vähemalt mõneks ajaks.

Nagu ma ütlesin, ostsin ma oma elu esimesed filmi DVDd :P. Sai siinsest nn ”pandimajast” ostetud, 10 dollarit tükk, mis teeb kuskil 80 eeku. See on hämmastav, kui kallid filmid Eestis on, võiks lausa äri luua selle peal, et siit kasutatud filme Eestisse viia ja maha müüa :P. Esimene film mille ostsin ja mille üle ma kõige uhkem olen on A Knight’s Tale, peaosas Heath Ledgeriga. Ning teine on tegelikult duuble, mille tõttu ma ka selle ostsin. Sisaldab see kaks Ewan McGregori filmi Trainspotting ja A Life Less Ordinary. Kõige pealt räägin ka siis sellest kõige esimesest filmist, mis siis on Heath Ledgeri esimene peaosa. Kuigi näitlejatöö selles pole just suurepärane on film üldkokkuvõttes täitsa ok. Ega film ise mind nii väga hämmastama ei pannudki, kui lisad sellel DVDl. Heath, kes selle filmi tegemise hetkel on 21 aastane (kui õieti mäletan), näitab ülesse hämmastavat maturity’t (ei oska eesti keelde tõlkida) ning ta on kahe jalaga maapeal, mis teeb meele kurvaks ja paneb mõtlema, kuidas sai sellise inimese elu sellisel kombel lõppeda. Pluss Heath on tegelikult Austraallane, mida ma ei teadnudki. Et mitte väga depressiivset meeleolu siin luua samas ka eelmise teema jätkuks, siis Trainspotting räägib narkootikumidest ning täpsemalt kuidas 4 kuti on seotud selle kaudu ning kuidas nende elud lahti hargnevad, kuidas nende suhted arenevad jms. Üldiselt on üritatud tõsisest teemast natukene kergemat filmi teha, aga seda raskustega. Muidu see kuidas inimsuhteid seal kujutatud on päris hea. Teist filmi olen ma varem juba näinud. Üldiselt ok film, aga see kuidas inglid peavad kahe inimese armuellu sekkuma on natuke jabur. Üks asi mis ka natuke naljakas on Cameron Diazi ja McGregori arusaadav vanuse vahe. Ega ma rohkem ei viitsigi kommenteerida, kes näinud teab, kes pole võib-vaadata, aga ega suurt millesti ilma ei jää.

Kaks Austraallast, kellega ma tuba ühe öö jagasin on ühed lahedaimad tüübid, keda ma oma reisi jooksul kohanud olen. Mitte seda, et me midagi teinud oleks, aga lihtsalt rääkisime lihtsalt maast ja ilmast päris mitu tundi. Mõlemad on kuskil 40 aastased (kuigi ei käitu küll nii :P), pärit Adelaidest. Üks neist, ei mäleta tema nime kahjuks, selline tavaline tüüp, töötab ehitusel mingi tsemendi värgiga. Ta on käinud kunagi Ukrainas, kuskil vaesemas osas ning ütles, et oli hämmastav kogemus. Tema võttis ka teema ülesse, et Euroopasse tagasi minna koos selle teise tüübiga, Evan oli vist tema nimi. Evaniga oli vist kõige huvitavam vestlus mul. Tema mägib kitarri ning laulab, annab ka kontserte aeg ajalt, viimasel ajal küll vähem oma elukaaslase tõttu, muul ajal tegeleb vannitubade tegemisega, peamiselt plaatimisega. Väga lahe tüüp, sellise Austraallase kohta väga mõtlev. Kuigi ta mainis, et tal on oma viha kontrollimisega mõnikord raskusi on ta sellel alal edusamme teinud viimasel ajal. Hetkel pidi tal ka olema oma elukaaslasega probleem ning sellepärast ta reisibki koos selle teise tüübiga Kathrine kanti puhkama. Evani vanemad on Saksa päritolu ning selle teise tüübi omad Itaalia, nii et huvitav seltskond ka selles mõttes. Vestlus nendega aitas kaasa ka jõudmast järeldusele, et midagi mis ma lubasin endale kunagi ammu võib-olla vale või lihtsalt kiirustasin sellega. Kuigi ma pole kindel mis on õige, mis mitte, mis ka sellel raskel teemal ka keeruline on, arvestan ma nüüd sellega, et minusse juurdunud maailmavaade võib olla veidike põhjendamatu.

Neljapäeval käisin ka lehti laiali vedamas. Kuna ma pole kunagi postipoiss/lehepoiss olnud, siis huvitav kogemus. Midagi erilist see ei olnud, kuigi pani mõtlema sellele, miks räägitakse, et koerad on postiljonide suurim probleem. Sai oma pooleteist tunnise ringi käigus tuttavaks saadud nii mõnegi koeraga. Mõni kes oli kõigest nii väike, et oleks saanud ajalehega knockouti lüüa, oli nii tige, et hirmu ajab nahka :P. Paar koera olid ka päris sõbralikud, nii et hämmastav kuidas mõned koerad on sõbralikud võhivõõraste vastu, kui enamus lööksid hambad säärde kõigile, kes pole nende peremees, kui võimalust on. Õnneks ei pidanud aeda sisse minema, kuna postkastid olid pea kõigil majadel kohe aia sees või juures. Mõne maja puhul otsisin ka kus see postkast võib-olla, 2 või 3 maja puhul ei leidnud ma ka postkasti nii siis panin ajalehe ukse kõrvale maha.

Nii siis minust ei kuule arvatavasti nädala või isegi kahe jooksul midagi, kui midagi on võib mulle maili saata, kuna lugeda saan ma seda ikkagi telefonist :P, hämmastav, kuidas tehnoloogia areneb :P.

Au revoir, ciao, pakaa, c’ya, tsau, hej da jne :P

21. Juuli 2009

Ok :P See jääb viimaseks, ei saanud lihtsalt varem netti :P. Ega ma pikalt ei kirjutagi.
Mis ma siia kirjutada tahtsin on lihtsalt see, et siiani olen suutnud hoiduda üldiselt ennast hävitavast eluviisist (k.a. joomine ning isegi kohvi :P), siis lihtne see ei ole ning 100% sellest hoiduda ei saa ning elamine ise on juba tervist kahjustav tegevus :P. Seda kõike lihtsalt proovimise pärast, et mis tunne on. Ning siiani ma ütleks, et suurepärane, tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Olen niimoodi elanud alates kuskilt märtsi keskelt alates, kus algas see lihtsalt sellepärast, et mul polnud raha selle jaoks, siis pärast mediteerimis laagrit ei tundnud ka enam vajadust. Siis üleeile sai natuke patustatud, aga pidin säilitama kaine mõistuse, kuna üritasin hoida tüüpi, kellega ringi hängisin probleemidest eemal, iseenesest sai ta sellega ka ise päris hästi hakkama, aga teinekord ei tea mida narkootikumid inimesega teevad. Suutsin tüübi ilusti koju toimetada, aga pole temast midagi kuulnud peale seda, üritan nüüd ka jälle rahulikumalt võtta :P. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam ning üldkokkuvõttes läks kõik hästi. See paneb mõtlema, et alati ei ole inimestel, kes proovivad selliseid asju kedagi, kes jälgikse, et nad probleemidesse ei satuks.

8. Juuli 2009

Nii siis olen elus ja terve ning naudin oma mugavat elu suures ühikatoas, seda kõike mõnusas üksinduses :D, pole harjunud enam täitsa üksinda elama, nii et natukene imelik on :P.
Elasin öö üle ka telkimis platsil, kuigi ikka päris külm hakkas hommiku poole, nii siis olin juba 7st üleval, panin ennast soojalt riidesse ning üritasin ennast üles soojendada.
Ega suurt midagi siin teinud ei ole. Käisin rääkimas oma agentuuriga, täna üritan veel mõned CVd välja printida ning mõnedes teistes agentuurides käia. Käisin ka kinos, vaatasin Transformereid, mis oli tegelikult päris hea, mulle täitsa meeldis ning ma arvan, et nad suutsid teha teise osa parema, kui esimese, mis on suhteliselt haruldane, ma ütlen seda sellepärast, et ma eriti ei mäleta esimesest osast midagi, aga see teine osa on meeldejäävam.
Üritan siin ka oma maksud tagasi küsida, siis on rahaliselt kah lihtsam ning sõltub kui kiiresti ma selle tagasi saan, siis võib-olla ei otsigi enam tööd vaid reisin ringi.

Eks näha ole, üritan siin vabalt võtta, panin oma toa veel esmaspäevani kinni, seni jään siia arvatavasti ning peale seda vaatab...

8. Juuli 2009 Jätkub

Kuna mis ma eelnevalt kirjutasin kribasin ma mäkis, kui seal netis olin, siis nüüd ma kirjutaks lihtsalt millestki muust, kui sellest mis ma teinud olen, kuigi alguses võin mainida mis tegin ka täna veel, sest seda pole palju. Kavatsen kirjutada peamiselt endast, sellest mis ma enda ümber näen toimuvat ning sellest mis ma lugenud, näinud jne olen.

Nii siis pärast mäkist lahkumist printisin kõige pealt välja mõned CVd ning siis oma palga lehed, peale seda jalutasin mööda linna ringi otsisin kohti, kus ma saaksin oma maksud tagasi küsida, käisin paaris maksu agentuuris ning tuli välja, et need kõik on suhteliselt kallid, kõige odavam 145 ning kõige kallim kuskil 180 dollarit. Hindade erinevus on ka sellest, et odavam tuleb ette maksta ning kallima võtab agentuur minu maksust maha, mina arvatavasti kasutan seda viimast varianti, kuna minu situatsioon on veidi keerulisem, sellepärast ma kasutan ka maksuagenti. Lõpuks helistasin ühele raamatupidajale, kes küll ütles, et tema ise ei tegele selliste asjadega ning andis mulle ühe teise inimese numbri. Nii siis helistasin sinna, nemad ütlesid, et teevad seda 143 dollariga ette või siis 170 dollariga maksust maha. Mul oli kopp ees sellest ringi jooksmisest ning panin omale aja kinni reede hommikuks, eks näis mis saab.

Peale seda maksude jama võtsin aja maha ning läksin vaatasin kinos ”Year One”i, mis oli treileri peal palju naljakam, kui kinos, aga sellegipoolest polnud kõige halvem film. Kohati päris absurdne, aga mitte nii palju, et film muutuks jaburaks nagu ntx oli ”Land Of Lost”. Ütleks selle kohta, et võib vaadata, aga see pole eriti kinos vaatamise film.

Peale filmi vaatamist sõin lõunat ning hakkasin siis otsima töö agentuure. Lõppkokkuvõttes leidsin 2 agentuuri, mis tegelesid invaliidide või puudega inimestega, siis ühe mis tegeleb ainult Austraallastega, ühe mis tegeleb ainult aborigeenidega ning lõpuks leidsin ka ühe normaalse agentuuri, mis võttis minu andmed ja CV. See on üldiselt kõik mis ma linnas tegin.

Nii siis sellest millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Enamuse ajast, mis ma reisil olen olnud on minu käitumist kõige rohkem mõjutanud see, mida ma loen, vaatan ning raamatud mis ma hiljuti lugenud olen ja filmid mida hiljuti vaadanud. Nii siis peale seda, kui ma lugesin raamatut ”Something to smile about” tundsin ennast rõõmamana, kuna otsisin asjades ja situatsioonides positiivseid külgi ning üritasin leida asjades, mis mulle väga ei meeldinud motivatsiooni. Tol hetkel kui ma õieti mäletan ei istunud mulle see köögi töö eriti, kuna mulle ei meeldinud nõusid pesta ning kohati oli ka üleüldse ebameeldiv. Motiveerisin ma ennast sellega, et pärast seda, kui see tehtud, siis saab tükk aega mitte midagi teha ning lihtsalt reisida. Ning kogu see asi tasus ära tagantjärele vaadates.

Kuna sel ajal olin Jenolan Cavesis, siis vaatasin seal palju filme ning polnud suurt aega nendesse süveneda, ega filmide pointe oma elus kasutada, enamus oli lihtsalt ajaveetmise filmid nagunii. Kuigi tuleb meelde kui vaatasin ”Kung Fu Panda”t, kus ta ütles ” There is no secret ingredient, it’s just you”, ega ei olegi, keegi teine ei saa sinu elu paremaks teha, kui sina ise. Olen isegi selline olnud ning kohati jätkan olemast, kuna vanadest harjumustest on raske lahti saada ning alati on lihtsam teisi süüdistada, teistele loota või siis lihtsalt lolle põhjendusi otsida.

Järgmine raamat mis ma lugesin oli Dalai Lama ja ühe ameerika psüholoogi raamat “The Art of Happiness – A Handbook for Living”. Mis tegelikult kirjutas palju tavalistest asjadest nn ”common sense”, aga seletas lahti miks see nii on ning miks me peaksime nii käituma. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et seal oli toodud budism tänapäeva maailma, raske seletada, kelle huvi see uurib ise järele. Sealt tuli ka nii mõnedki punktid sellese nimekirja mis mul juba eelnevalt siin kuskil kirjas on. Üks olulisemaid punkte sealt oleks, et me oleme kõik inimesed ning keegi ei soovi kannatada, st. Mitte panna teisi kannatama, isegi kui teine ei meeldi sulle või üldse ning ise peab aksepteerima seda, et elu ongi üks kannatus. Väga loogiline ja tavaline, aga kui paljud tegelikult seda oma elus jälgivad.

Mina üritasin, vähemalt seni, kuni ma vaatasin filmi ”The Celestine Prophecy”, mis rääkis insightides, sorry, aga ma ei oska seda enam Eesti keelde tõlkida, mis muutub Eestisse jõudes arvatavasti probleemiks. Selles filmis oli neid 9. Ma ei hakka kõiki siin loetlema, aga kõige olulisem sealt oli see, et kuulata oma sisetunnet ning jälgida märke oma ümber, mis näitavad suunda või lihtsalt on märk millesti. Seal oli palju, millega vaielda, aga siiski midagi sellest oli aksepteeritav ning lausa motiveeriv. Üks asi, mida ma peale selle vaatamist hakkasin jälgima enda puhul oli see, et ma ei varastaks teiste energiat, pigem annaks seda ära, jagaks teistega. Mingi aeg hiljem, kui Darwinis olime hakkasin ma tundma kuidas mõned inimesed nagu oleks negatiivsed või varastaksid energiat vms, raske seletada, ei tea kas see oli minu ettekujutus või tegelikkus. Nüüdseks on see kadunud, ei tea jälle kas sellest, et kuna see tekitas minus nii palju negatiivsust, et ma hakkasin seda ignoreerima või lihtsalt tulin mõistusele. Hiljem lugesin ka raamatut, mis oli järg sellele esimesel osale (film on tehtud raamatu põhjal), aga oli veelgi raskem mul seda aksepteerida, nii et ma ei räägi sellest täpsemalt, kel huvi loeb ise.

Raske on meenutada mis järjekorras kõik oli, nii et ma räägin ühest teisest raamatust, mida ma lugesin Darwinis vist oli Paulo Coelho ”Alchemist”. Kirjutaja sitiil on väga huvitav, lihtne ning kütkestav ning temaatika ka päris huvitav. Kuigi jällegi on seal raamatus asju millega mina vaidleks või lihtsalt ei tundu minu jaoks päris õige, ei tähenda see, et seal pole muud mis mulle istus (ega muidu ma seda ka ei mainiks, kuna kui ma mainiks kõiki raamatuid mida ma siiani lugenud olen, siis ma jääksingi kirjutama :P) ning ei tähenda see ka, et see ei sobiks teistele. Kuigi see oli rohkem jutu raamat oli seal asju mis ka tegelikkuses ka kasutatavad on. Minu jaoks oluline asi, mis ma sealt leidsin oli see, et kui sa elus midagi tahad, siis kõik on võimalik. Ning üks asi veel, ta ütleb seal, et ei tohi alla anda, kui midagi väga tahad, kui sul on unistus, siis mitte leppida vähemaga. Minu puhul on see keeruline, kuna ega ma ise ka väga ei tea mida ma teha tahan, ei suuda lihtsalt seda otsust teha. Ma mäletan, et esimene asi kelleks ma tahtsin saada (see mida ma mäletan) oli kokaks. Ma tahtsin peale 9ndat klassi juba kokaks minna õppima, aga see mõte tehti kiiresti maha teiste inimeste poolt, nii et ma ei jõudnudki sinnani. Võib-olla sellepärast on ka hetkel kokaks õppimine mõttes. Esiteks, kuna see oli mu esimene mõte, mida ma teha tahtsin ning teiseks, et teha seda mida teised ei tahtnud, et ma teeks. Aga ikkagi ma ei tunne ennast kindlana, et see on see mida ma teha tahan ning raske on ennast siduda millegagi kolmeks aastaks, kui pole selles kindel. Ei soovi ka oma aega enam raisata millegi peale mida ma tegelikult ei taha ka teha ja milles pole kindel. Raamatust veel, seal kirjutab sellest jällegi, et jälgida märke oma elus ning need asjad mis hetkel tunduvad negatiivsed võivad lõppkokkuvõttes hoopis positiivsena välja tulla. Seda viimast olen ka ise tähele pannud.

Vaatasin ka filmi ”The Secret”, mis rääkis sellest, kuidas meie mõtted loovad tegelikult selle, mis meie ümber toimub. Näiteks kui me oleme positiivsed, mõtleme positiivselt ning ootame positiivset, siis on ka tegelikkus positiivne. Ning sama ka negatiivsuse puhul. See kõik on põhjendatav kvantummehaanikaga, aga jällegi teatud asjad sellest filmist on sellised mida mul on raske aksepteerida. See film on tehtud samanimelise raamatu põhjal. Minule üllatuseks on üle maailma inimesi, kes elavad selle raamatu järgi. Olen siin Austraalias juba selle raamatu kohta kuulnud ning minule üllatuseks leidsin, et ka Eestis on inimesi, kes elavad selle järgi, keda huvitab lugege blogi: http://www.suurimsaladus.ee/. Siinkohal lisaks, et väga imelik on sellistest asjadest Eesti keeles lugeda, kohati lausa naljakas. Kuulasin ka ühte Eesti keelset asja sarnasel teemal ning hakkasin seda kuulates omaette naerma, mitte et teema nii naljakas oleks, vaid lihtsalt seda kuulata on naljakas. Seda filmi vaadates hakkasin ma rohkem jälgima, mida ma mõtlen ning piirama asju millest ma tegelikult mõelda ei taha (negatiivsed) või lihtsalt mis ei too mingit kasu (eelarvamused) jms.

Kuna minu soov raha kokku hoida ning oma pagasi kaalu madalal hoida pani mind otsima raamatuid virtuaalsel teel, siis on ka minu raamatute hulgas ka audio raamatuid, raamatuid mida ma saan kuulata. Ning üks sellistest, millest ma sooviks rääkida on ”Men are from mars – women are from venus”. Väga huvitav raamat ning soovitan seda kõigile kes soovivad edukat suhet luua. Kõige olulisem punkt mida kõik peaksid meelde jätma on see, et mehed ja naised on erinevad nagu ka raamatu pealkiri ütleb, mehed on marsilt ja naised veenuselt. Siit ma tooksin näitena selle, et naised tihti kurdavad, et mehed ei kuula. Aga probleem pole selles, et nad ei kuulaks, vaid nad vastavad naiste jutule nii nagu nad räägiks mehega. Kui naine soovib lihtsalt rääkida, juttu ajada sellest kuidas näiteks tal tööl läks, siis mees hakkab asjadele millest naine räägib lahendusi otsima, pakkuma. Siin on asi, mida mehed peaksid enda juures muutma, see et nad ei pakuks lahendusi, vaid lihtsalt kuulaks. Räägime siis ka asjast, mida naised peaksid enda puhul muutma. Tihti peale tekib probleem sellest, kui naine oma heatahtlikkusest teeb soovituse, et kuidas probleemi lahendada ning mees läheb sellepeale närvi. Nagu raamat ütleb, siis elu marsil nii ei käi. Kui marsil on mehel probleem, siis ta üritab ise sellele lahenduse leida, alles siis kui tõesti häda käes või ei leia lahendust, siis pöördub mees teise mehe poole, et abi küsida. Raamat on täis asjadest mida meelde jätta ning millele tähelepanu pöörata, et suhet paremaks muuta. Olen ka varem sarnast raamatut lugenud selleks oli ... Pease ”Miks mehed ei kuula ja naised ei oska kaarti lugeda”. Siinkohal ma leian, et kui ma oleks neid raamatuid õigel ajal lugenud oleks palju probleeme olemata jäänud.

Hetkel on mul minu käes ja arvutis 16 raamatut, millest 5 on mul loetud, 6 on mul pooleli ning 5 olen lihtsalt vaadanud :P. See on lihtsalt näitamaks kuidas ma üritan aega veeta ning millisest hulgast ma need millest ma siin kirjutan, olen ma need valinud. Kuigi ma ütlen kohe ära, et siiani ma pole nii palju raamatuid tegelikult lugenud ning need 16 raamatut on enamjaolt muretsetud viimase kuu aja jooksul. Sellest ajast saati, kui Kaupo ära läks olen ma elanud rohkem eraklikku elu ning üritanud ennast harida intellektuaalselt ning spirituaalselt (ei tea kas need on üldse õiged sõnad või lihtsalt adopteerisin need inglise keelest :P).

Kirjutan siin ka ühest raamatust juba, mis mul pooleli on. Selleks on M. Scott Peck ”The Road Less Travelled”. Autor on psüholoog, kes on oma kogemused ning teadmised oma karjäärist sellesse raamatusse pannud. Kes teab, siis olen vägagi huvitatud psüholoogiast, siis see raamat kirjutab sellest kuidas psüholoogia töötab (kuigi kui mu mälu ei peta, siis on ka psüholoogia harusid mitu, see raamat räägib peamiselt sellest harust, mis otsib probleeme lapsepõlvest ja varasematest kogemustest). Olen hetkel sellest raamatust umbes veerandi lugenud ning on siiani pannud mind mõtlema väga palju oma lapsepõlvele, eks mul on olnud omad probleemid lapsepõlves mida ma soovin et poleks olnud ning mida ma sooviksin muuta, aga nagu raamatu autor ütleb, et ideaalset lapsepõlve ei ole kellelgi. Samas kirjutab ta raamatus sellest psühhoteraapiast ning ütleb, et see ei ole ainult neile, kellel on elus probleeme vaid see on viis kuidas spirituaalselt areneda. Näiteks psüholoogid ise peavad psühhoteraapias käima. Olen sellepeale varemgi mõelnud, et minna ise ka, aga siiani ei ole leidnud seda julgust ning pole leidnud vajadust, aga vaatab, kui kodumaale jõuan. Väga suurt rõhku paneb autor distsipliinile, kuna see on ainus viis kuidas spirituaalselt areneda, milles on tõepõhi olemas, kui sellele mõelda. Väga lihtne on oma maailma vaates elada ning ignoreerida oma ümber toimuvat, seda kohati väga ekstreemses ulatuses, ise sellest aru saamata, lihtne on elada muutumata. Aga selleks, et muutuda on vaja distsipliini ning muutus ise ei ole alati meeldiv, aga tuleb meeles pidada, et tulemus teeb muutuse ebameeldivuse mitu korda tasa. See on ka koht kus teine kord on vaja teiste inimeste abi, kuna alati ise ei panegi asju enda puhul tähele. Raamatus on kirjas ka see, et üldiselt jagunevad inimesed kaheks: need kes süüdistavad asjades ennast ning need, kes teisi, kohati ka segu neist kahest. Samas ta ei kirjuta kust maalt päris see piir läheb, mis on normaalne, aga eks see sõltu paljustki. Hetkel on mul peatükk pooleli, kus ta kirjutab armastusest. Mis mulle eriti meeldib on see, et ta väidab, et armumine pole armastus, inimesed võivad öelda üksteisele, et nad armastavad üksteist, aga tegelikkus selgub alles siis, kui see joovastav idüll on kadunud ning tuleb aeg ülesse näidata tõelist armastust või siis hakata oma suhte otsi kokku tõmbama. Mul endal on sellega suuri raskusi olnud ning tagantjärele mõeldes on probleem olnud selles, et ma pole suutnud piisavalt avatud ja aus olla ning seetõttu oli ka teist raske usaldada, kuna kardan haiget saada. Aga see selleks, kunagi leian kellegi, kellega oma armastust jagada ning loodetavasti toreda pere luua ning olla ideaalne isa :P.

Distsipliinist rääkides. Siis kui Austraalia sõjaväele töötasin hakkasin ka jooksmas käima, jah mina jooksmas :P vabatahtlikult. Ning ega see nii halvasti ei läinudki. Alguses oli raske, ei jaksanud, aga hiljem see jaks polnud nii võrd takistuseks, kui see pinge mis lihastes tekib. Sellest saab ka üle, aga see tähendab rohkem trenni. Ning peale sõjaväge kuni siiani pole ma jooksmas jälle käinud. Nüüd on küll jälle natuke raske, aga üritan sellest üle saada. Minu peamine mure kogu selle asja juures on minu söömine, sest ma üritan ikka võimalikult väikse rahaga hakkama saada, et see jälle ”ootamatult” otsa ei saaks, aga eks ma üritan ikkagi natukenegi korralikumalt süüa kui trenni teen.

Lõppkokkuvõtteks ei tulnud see kirjutis täpselt selline nagu ma mõtlesin, mitmel põhjusel, kuna olen väsinud ja kuna ma ei suuda ikkagi olla avatud. Palju raamatuid ja mõned filmid jäid välja, kuigi oluliseimad said mainitud, aga võib-olla neist mõni teine kord, kui ma tunnen inspireerituna.

Järgmise korrani... seni soovitan võtta kes loevad seda omale üks raamat ning hakata seda lugema, kui ei tea ühtegi raamatut, siis võtke kas või siit üks...

9. Juuli 2009

Ma arvan, et siin jooksmine on raskem, kuna pool ajast ma jooksen Alice Springsi liivasel jõepõhjal (st, et jõge ei ole hetkel, jõgi on enamuse aja aastast kuiv). Kuigi maastiku poolest on siin maa sirgem. Või siis ma mõtlen ise asja enda jaoks keeruliseks :P.

Täna tuli tuppa ka üks tüüp, kes tegi siin kandis ühe matka, 16 päevase :P. Päris lahe, tahaks ka teha, aga kahjuks ma müüsin oma telgi juba maha ning üksinda ma vist väga ei julge kah midagi nii pikka ette võtta.

12. Juuli 2009

Üleeile jõudis selle tüübi sõber kah siia. Mõlemad tegid seda matka, aga see teine tüüp, Rob oli ta nimi kui õieti mäletan, jäi teisel päeval haigeks ning naases Alice Springsi, kus ravis ennast paar päeva ennem kui taas teele asus. Tuli välja, et kõike toitu ei peagi endaga kaasas vedama vaid need inimesed, kes hoiavad rajal silma peal viivad ka toitu rajale, kindlatesse punktidesse vastavalt kokkuleppele ning täidavad ka vee hoidlaid nendes punktides. Nii palju kui ma ka mõtlen selle raja peale, nii palju leian ma ka põhjuseid miks mitte minna. Kuigi tüübid jätsid mulle siia veidi oma toitu, mis neil üle jäi, ei oleks see mulle eriti kasuks, kuna ma jätsin priimuse ning poti Darwinisse ning kogu kraami ostmine läheks liiga kalliks ma kardan. Pealegi mul on siin Alice Springsis nüüd ainult 2 nädalat aega, ennem, kui ma Perthi lähen. Eile ka lahkusid need mõlemad tüübid ja lähevad tagasi Melbourne. Nii siis naudin ma jällegi suurt tuba üksinda.

Käisin ka maksu agendi juures ning ta hakkas protestima, et ma pole resident ning ei saa maksu tagasi küsida. Ma üritasin selgeks teha, et tean inimesi, kes on juba selle tagasi saanud ning on veel vähem siin olnud ja tööd teinud kui mina. Igastahes ei jäänud ta uskuma ning lubasin asja veel uurida ja tagasi tulla. Oma uurimisega olen ma nii kaugel, et maksuameti kodulehel tegin testi, mis ütleb, kas oled resident või mitte, siis seal kui vastata, et minu enamus varadest on Austraalias (mis on ka tõsi, sest Eestisse ei jäänud mul suurt midagi) ning öelda, et ma olen siinse klubi, kiriku või mille iganes liige (mida on raske tõestada, eriti kirikul), siis viimane määrav küsimus on, et kas ma mõtlen/planeerin saada Austraalia residendiks. Kui ma sellele vastan jah, kuna ma mõtlen tulla siia kooli, siis ma tegelikult olen resident. Igastahes ei suutnud ma seda selgeks teha kohalikule maksuametnikule, siis üritan selle vähemalt selgeks teha maksuagendile. Maksuametnik ähvardas mind isegi, et kui ma küsin maksu tagasi residendina, siis võidakse mul keelata siseneda teistesse Commonwealthi riikidesse või isegi võidakse karistada reaalse vanglakaristusega. Igastahes mul on kopp ees nendest inimesetest, kes üritavad seadusi enda kasuks keerata. Üritan ka uurida immigratsiooni kodulehelt, mis nemad selle kohta ütlevad. Mina ise olen kindel, et ma saan oma maksu tagasi, aga kui see inimene, kes minu maksuga tegeleb ise selles kindel ei ole, siis on natukene jama. Pealegi on see minu jaoks oluline, et ma saaksin selle maksu tagasi. Igastahes peale kogu seda jama sain ma ilge peavalu üle pika aja jälle, nii et üks õhtu olin ma täiesti out ning läksin vara magama.

Just panin tähele, et wordis sai mul 100 lehekülge blogi just kirjutatud. Ma pole vist kunagi varem nii palju kirjutanud :D.

Eile rääkisn ka Danielleiga telefoni teel ning tuli välja, et ta vaatab mingite inimeste maja järgi hetkel ning peab silma peal hoidma 17nel linnul :P. Ütles mulle ka, et need samad inimesed otsivad kedagi, kes vaataks nende 1 linnu ja maja järgi ka Prantsusmaal, kuskil alates oktoobrist. Nii, et kui mul huvi on siis pean lihtsalt Daniellele teada andma. Üks asi, millest me veel Danielleiga rääksisime oli see, et ta on juba pikemat aega huvi tundnud selle üle, et teha mootoratta trip Aafrikas, aga ta üksinda ei julge seda ette võtta. Ma ütlesin, et ma mõtlen selle üle. Selleks, et ma saaksin seda teha pean ma Eestis mootorattaload tegema ning harjutama palju seda mootorattaga sõitmist. Arutasime veel seda, et kui ma mööda Aafrikat ringi sõidame, siis ka tegeleda vabatahtliku tööga, mis tähendab, et peab uurima, kus sellist asja toimub ning millega nad tegelevad. Kindlasti tuleb uurida, mis piirkondadest tuleb eemale hoida. Et kogu selle reisi kulusid madalamal hoida tuleb kasuks ka sponsori leidmine selle jaoks ning kui võimalik siis ka teha äkki väike film sellest tripist. Võib-olla tuleb meil ka keegi kolmas leida, kes saaks autoga olla ning varustust ja asju vedada. Oluline on ka see, et me teaksime kuidas oma rattaid parandada, mis tähendab ka õppida mehhaanika pool ära, sest arvatavasti pole eriti palju kohti, kust saab abi. Viimane asi millest me rääkisime oli kuidas ja kust oleks kõige odavam rattad saada ning mis rattad. Selle viimase asja üle polnud pikka mõtlemist ning otsustasime, et kõige parem selle jaoks on BMW 650. Aga koht kus rattad osta on natukene keerulisem. Seda kuidas rataste ostmisega LAVis on peab uurima, aga karta on, et see pole eriti odav lõbu seal. Niisiis Danielle oskas öelda seda, et näiteks kui ratas osta Austraaliast ning viia see Inglismaale pidi see tulema odavam, kui kohapealt osta. Kuigi sel juhul ei tea kuidas on selle ümberregistreerimisega või kas see on üldse vajalik. Sama lugu on arvatavasti USAga, kus on rattad veelgi odavamad, hetke majandusseisu tõttu ning dollari madala kursi pärast. Aga ei tea kuidas see sel ajal on kui me tegelikult hakkame ratast ostma. Danielle ütles, et ta uurib seda asja ning arvatavasti läheb kõigi asjade korda ajamisega kuskil aasta. Kuna ma ei tea mis on minu plaanid aasta pärast ning kus ma üldse olen, siis ma tõesti ei tea, aga kogu see asi oleks põnev ning kindlasti vapustav kogemus.

Nii, et veel üks mõte/plaan juures, mida teha. Hetke seisuga olen ma oma mõtetega nii kaugele jõudnud, et ma ei taha veel 3 aastat oma elust ”kulutada” kooliskäimise peale. Kuigi see kokaks õppimise mõte on päris hea, kuna enamuse ajast veedan sel juhul tehes praktilisi asju. Lugesin alles ka kokaks õppimisest Kanadas ning tuleb välja, et seal on õppimine ainult 6 kuud. Kuigi kalliduselt on see umbes sama, tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi odavam, kuna maksan ainult ühe semestri eest. Ning miks kulutada 3 aastat, kui saab ka lühema ajaga hakkama. Rääkisin ka ühe sõbraga Belgiast, kes ütles, et ega neil ei saagi otseselt nii kokaks õppida, restoranid vaatavad pigem varasema töökogemuse järgi. Vot nii on see elu.

Õppimise kohapealt ma veel mõtlen siin, kuigi ma tunnen suurt vajadust õppida, leian, et ma suuda teatud asju ka ise õppida, selle eest küll paberit ei anta, aga selle eest on vabadust rohkem ning tunne parem. Kuigi selle 6 kuu asja peale võib veel mõelda küll, äkki saab mujalgi seda teha, aga kuna Kanadas tahaks ära käia küll, siis oleks hea võimalus teha kaks asja ühe korraga.

Ma arvan, et selle ajaga, kui ma reisinud olen, olen rohkem õppinud kui kunagi varem. Mul ema ütles, et ülikool pole ... (ei mäleta mis see oli :P), mis eest ära jookseb ning ma arvan, et tal on õigus. Ning ma arvan, et kui ma selle asja juba ette võtan, siis teen vast mõelemad asjad juba ära, õpin kokaks ning ka psüholoogiat :P, aga lubadusi ma veel ei anna :D.

Muideks meil on siin Alice Springsis punkar tuvid :P. Päriselt! Näevad välja nagu tuvid ning suled peas püsti.

1.Juuli 2009

Niisiis olen hetkel rongil teel Alice Springsi. Just oli paari tunnine paus Kathrines, kus kes tahtsid said teha mõne tuuri või siis sai ka linnas käia ja seal passida. Ma valisin selle viimase variandi, kuna ei pidanud tarvilikuks hetkel raha sellistele asjadele kulutada. Muideks mul tuli 3 päeva palk üle :P, 400 doltsi :D homme või ülehomme tuleb ka ülejäänu. Aga ikkagi pole hetkel eriti isu millegile raha kulutada, kuna see napikas seis tekitas ikka väikese hirmu. Hakkasin küll mõtlema, et kahju, et päris metsikuid krokodille ei näinud, aga sel ajal kui Darwinis olin, siis polnud nagu võimalik.

Kirjutan ka reisist siiani ka veidike. Hommikul oli vaja ärgata vara, mis millegipärast viimasel ajal ei tekita eriti probleeme, pigem tuleb loomulikult. Võib-olla sellepärast, et harjunud sellega, kuna pidevalt on vara olnud vaja üles ärgata, aga mis seal ikka, võtan seda positiivse küljena hetkel, kuigi ega õhtul eriti tahtmist välja minna ka ei ole, ega seda suurt muidu kah ei ole :P.

Eile õhtul tuli üks kreeka tüüp ühika tuppa elama, kutsus õhtul välja baari, aga ma keeldusin. Täna hommikul ärkas ta kah vara üles koos minuga, andsin talle oma viimased limonaadid mis alles olid, kuna ei tahtnud päris kõike kaasa vedada, kott niigi raske. Siis tahtis tüüp rääkida minuga, kuidas tööga siin kandis on. Rääkisin mis mina teinud olen, soovitasin talle oma agentuuri jms. Tüüp ütles, et ta siiani oli all lõunas contractor farmides, mis tähendab seda, et ta ajas inimesed kokku, et farmides tööd teha. Andsin talle oma nr ja ta andis oma, hiljem veel kirjutas mulle mõned kohad ülesse, kus ta saab mind tööga aidata ning saab leida mulle öömaja. Natukene imelik tundus kogu see asi, aga noh arvatavasti ei satu nendesse kohtadesse eniveis.

Hommikul kõik läks hästi, kuni tuli aeg rongile minna ning siis selgus, et keegi istub juba koha peal, kus peaksin mina istuma. Tuli siis asju selgitada natuke ning selgus, et viga tuli arvatavasti sellest, et ma vahetasin kuupäeva. Õnneks suurt probleemi sellest ei tekkinud, kiiresti leiti mulle uus koht. Alguses istus minu kõrval üks hiina tüdruk, kes varsti siit lahkus, kuna ta tahtis voodi kohta vist. Igastahes mina olen häppi, kuna nüüd saan laiutada ning mugavam on magada.

Kathrine jõudes otsustasin nagu ma ütlesin minna linna ja seal ringi vaadata. Ega seal suurt midagi ei olnud, tundus ainult nagu oleks kogu linna mingi 10-15 aastat ajast maas, vähemalt hooned ja poed. Miks see nii on sain ma varsti ka vastuse, selgus, et linnas on iga mõne aasta tagant üleujutus ning inimesed suuresti ei raatsigi asju päris korda teha. Muidu väga igav linn, midagi seal teha eriti ei oleks ning paljud kohad olid kinni. Ainuke asi mis arvatavasti mulle kogu selle asja juures meelde jäi oli see tüdruk, kes mind Subways teenindas, tema sõbralikkust ning armast naeratust on raske unustada. Võib-olla seegi, et jälle unustasin küsida nime, alles kui juba bussil olin mõtlesin sellest, ei õpi oma vigadest ikkagi :P. Nüüd jääb ta lihtsalt meelde ühe toreda tüdrukuna. Kui palju on vaja tegelikult, et muuta kellegi päev paremaks, lihtsalt sõbralikkust ning naeratust...

Nüüd siis on aeg jätkata loksumist rongis ning üritan uinuda, Kathrinei tüdruk meeles.

04. Juuli 2009

Nii siis olen elus ja terve. Istun hetkel Alice Springsi McDonaldsis, kus on hetkel ainuke minule teada olev tasuta interneti koht, raamatukogu on siin tasuline. Veetsin siis 2 ööd siin ühes karavan pargis, kus olid ka ühikatoad, seda seepärast, et üheski teises kohas ei olnud vabu kohti. Koht ise on linna piiril, nii et linna on päris hea jalutuskäik, aga muidu on suurepärane. Palju ruumi, oma külmik toas, kapp, pliit ja ahi jne. Siiani olen ka ainult üksinda toas olnud. Kuna ma maksin ainult kahe öö eest, siis eile kui tahtsin juurde maksta, siis selgus, et kõik on täis, alles pühapäeval saab tagasi. Hetkel mõtlen, mis teen, aga arvatavasti võtan neil seal telgi koha, mis siis et mul telki ei ole ja veedan öö lihtsalt muru peal oma madratsi ja magamiskotiga, eks näis mis saab ja öösel näeb kui külm tegelikult on.

Külmast rääkidas, siis siin on pidevalt külm, kuskil 15 kraadi kandis päeval, nii et ma käin siin pusaga ringi ning ikka külmetan, vähemalt harjub äkki Eestisse tulekuks ära :P. Aga päike on vähemalt soe ehk siis palav, nii et kui tuulevarju leiad ning päike peale paistab on t-särgiga päris hea. Selles kohas kus ma ööbin on kohe kõrval üks väiksem mägi, kuhu üles ronimine on paras trenn, aga vaade sealt fantastiline ning väga huvitav. Ühele poole jääb Alice Springsi peamine osa, kesklinn jms, see on kõik nagu oru sees ning teisel pool on karavan pargid, lennujaam ning veel mõnigaid hooneid. Eile veetsin seal mäe otsas istudes paar tundi raamatut lugedes.

Rääkisin ka selle tüübiga, kes siin agentuuris töötab ning ta ütles, et tal hetkel pole midagi. Siin eile oli ka püha, ei tea küll miks, aga igastahes, kõigil oli vaba päev, nii et ei kuulnud ma temast midagi. Just vaatasin ka netist ühte kohta, kus kirjas mõned tööpakkumised ning tuli välja, et see koht, kus ma ööbin otsib päris palju inimesi, vaatab esmaspäeval või teisipäeval, kui agentuurist pole midagi kuulda, siis võin uurida selle kohta.

Siinkohal ma lõpetan, eks näis mis siis täna öösel saab, aga vähemalt lohutan ma ennast sellega, et homme olen taas mugavas ühikatoas :P.