26. May 2009

I’ll try to remember what has happened after the meditation course and write it down here.

After the course we got back to Brisbane where we bought our tickets to Darwin, because lot of people had told us that it’s easier to get work there and it pays better. That’s because not many Australians want to work there because of the heat mostly :P. We didn’t do much in Brisbane, just spent some time, didn’t have any money to do anything either. Few days later we flew to Darwin.

When we got to Darwin it was surprising that it wasn’t as hot as I thought. But when walking around the city it was actually quite hot. As the wet season was just about to end it was a bit moist heat too, so lot of sweating :P. Our priority was to find a job asap, so we printed out our CVs and went through quite a few job agencies. For anyone who is planning to come here and look work through agencies I recommend not to use the ones you have to pay to get work.

After few days we already got a phone call from one agency saying to come by, fill out some papers. When we got there we did that and then they told us that we have to meet up with one work provider, who would decide if we are good for the job or not. Soon after that we met up with him, had a job interview. Turned out that there were one couple also trying to get that job besides us, so the chance was 50/50. Not bad. After we left the interview and were heading to our backpackers we got a phone call from our agency and they told us that they liked us and want us to work for them. Awesome. But the bad thing about it was that the work was about to begin in 2 weeks or so. That meant that we had to spend some more time in Darwin, doing nothing basically.

In the interview we were told that the job is going to be in the kitchen, watching over aborigines and cooking food, which was going to be in packages, that we just have to put in to boiling water and then cut the package open and put it in the containers. Seemed easy, so that was awesome and the paid wall also. The place where we were going to work was somewhere in the middle of nowhere on the other side of North Territory, because pretty much the only way in was by plane.

There’s nothing much to talk about Darwin. It isn’t very big city, you can see drunk aborigines and swimming in the sea is dangerous, because of the crocodiles, sharks and other things. In the backpackers we shared room with one more Estonian, who was working on construction, painting. He said he is mostly here to work, as are most of the Estonians. So if I remember right he had spent in Darwin 5 months and was going to go to Sydney soon and be there till the end of his visa.

If I remember right our flight was on 5th of May to get to work. Everything seemed as regular with our flight at the first place, when we used Air North to fly to Elcko Island. The plane was a lot smaller than the ones we had flown so far. We had one stop before Elcko somewhere. Turned out that Darwin was the last actual airport on our trip, because all others where just one small building basically in the middle of nowhere, no security, no automated stuff, quite interesting. On Elcko we had to switch plane and the plane to which we switched there was even smaller plane, Cessna something, if it says something. I have flown with a small plane before, but for Kaupo it was first time, so he got for the first time in his life experience.

When we got to Lake Evella, the place we were going to spend 3 weeks, Nick came to pick us up in the “airport”. We went straight away to the store, which is a bit different that stores usually, not only because the managers are the only white people working there, but because of everything, hard to explain, it’s the thing you have to see and experience yourself. The takeaway managers who were going on the holiday next day and who we were supposed to replace that long came in to show us around and talk about our work. Things turned out to be a bit harder that we were told, but not that hard that we couldn’t manage. Our work was still going to be cooking and looking after the staff, but also making sure that everything is clean, we have enough stuff in shelves and lot other things. Challenging and interesting at that time. Though after 3 weeks it gets bit boring, but still you learn lot of stuff all the time. Too bad that we learned in the very end that we can cook basically what ever we wanted.

Tomorrows gonna be the last day at work. We were supposed to go fishing today, but I haven’t talked to Peter and I’m not feeling so well either. There’s flu season here at the moment and lot of people are sick, quite weird, that there’s over 30 degrees outside and people get flu. I hope I won’t get that sick, hopefully I get over it soon. Tomorrow also are John and Sandra, the takeaway managers, coming back and we are probably leaving day after tomorrow, but we don’t have any information about it and no plane tickets.

So long…

24. May 2009

I haven’t written anything for a while again. The more time passes the less I feel I have something to say, weird. There are actually lot of things going on all the time, if not around me and with me, then inside me, but I can’t seem to find a purpose and motivation. I know I haven’t written anything in my mother tongue, but this is about to change. I told Kaupo that I have trouble writing here, he recommended to put in a letter, because I have actually written quite many letter after I came from the meditation and silencing course. I have always tried to keep letters personal, meaning that trying to write different things to different people, but there are always some things that repeat, because things I have done past don’t change. As I haven’t given links to my blog to many people I think that person don’t even know I have thing like that and anyways I hope that the person wouldn’t mind, especially as there isn’t any personal things in it.

Here it is:

Tsau!

Ma ausalt öeldes mõtlesin sulle kirjutada juba varem, aga nagu näha, pole sellest midagi saanud. Suhteliselt raske on siin inimestega ühendust hoida, kui internet pole just igal pool saadaval ning peab valima asjade vahel kuna aega kõige jaoks ei ole. Siia tulles otsustasin selle aja enda jaoks võtta ning mõningad asjad enda jaoks selgeks teha, kuigi siiani sellega väga suurt edu ei ole. Minu kõige suuremaks eesmärgiks on juba pikemat aega olnud olla õnnelik, üks kõik kuidas. Probleem on ainult selles, et ma ei tea mis on minu jaoks õnn. Maailmas on sellele palju erinevaid definatsioone ning viise kuidas seda saavutada, mina pean ainult selle õige enda jaoks ülesse leidma. Kohati on see aga raske, kuna see tähendab kohati oma lähedastele nende minu tuleviku plaanide ning selle pildi mis nad minust loonud on purustamist, mis teeb neile haiget ja takistab mind minu teel. Ma loodan, et ma leian tee, kus ma ei pea teistele haiget tegema või siis suudan, ennast muuta nii, et ma ei pea teiste pärast muretsema. Hetkel proovin seda viimast, kuna siin olen ma oma perest ja sõpradest kaugel ning ei pea muretsema nende arvamuse pärast ning saan olla veidikene egoistlik, aga seda ainult heal eesmärgil.

Kui nii hakata mõtlema, siis selle kirja kirjutamine tundub kah natukene ühe poolne, kuna ega ma muud väga ei oskagi kirjutada, kui endast, loodan, et sellest pole hullu :P. Ma hetkel ei kirjuta mida ma täpselt teinud olen, pigem kirjutan emotsioonidest, mis mind on vallanud ning hetkel valdavad. Ma ütleks, et kogu see reis on emotsionaalselt olnud nagu Ameerika mäed, seda ainult positiivsete emotsioonidega, kuigi paar negatiivset on kah ikka olnud. Siia tulles oli väikene mure, et mis saab, kas kõik läheb hästi, kas kõik läheb nii nagu ma tahan. Aga siia jõudes ma varsti leidsin, et mul ei ole mõtet muretseda nende asjade pärast kuna kõik läheb nii nagu ta läheb ning siiani pole ma pidanud pettuma, kõik on suurepäraselt välja tulnud, ilma suuresti muretsemata.

Kohapeal muutus mure hirmuks, et see on täiesti erinev kultuur, kas ma sobin siia, mida inimesed siin minust arvavad ning mis edasi. Jällegi mõne aja pärast see hirm kadus ning ma sain tuttavaks kohalikega, kes on väga sõbralikud ning kultuuriliselt kah tegelikult sarnased. Teiste arvamusest mitte hoolimiseks ma tulingi siia ning pole mõtet enam sellest välja teha. Samuti kõik mis edasi tuleb, tuleb ning minu teha on see, kas ma võtan muutuse hea meelega vastu või siis võitlen sellega ning koju jõudes tunnen nagu oleks minda vangist vabastatud.

Edasi minu hirm muutus uudishimuks, kuidas inimesed sellises kohas elada saavad, kus on nii palju erinevaid keskkondi koos ning ühest asustatud punktist teise on kohati sadu kilomeetreid. Üldse tekkis uudishimu kultuuri, inimeste, looduse jms vastu. Selle aja sees õppisin palju huvitavaid asju nii enda, kuiga umbritsevate inimeste ja keskonna kohta.

Hiljem muutus uudishimu hoopis kõhkluseks/kahtluseks. Sel hetkel hakkasin ma mõtlema selle üle, miks ma siia üldse tulin, nii kaugele kodust, kui ainukene asi mis muutub on näod ning ümbruskond. Liikudes pidevalt ühest kohast teise, ilma üheski kohas pikemat aega veetes, ilma et saaks inimestega tuttavaks ja ilma keskkonda sisse elamata, tundus kõik pinnapealne ning pika peale muutus igavaks. See uudishimu mis alguses oli, kui sai uuritud ning huvi tuntud iga koha kohta, kuhu me läksime oli kadunud. See tõi mind taas maa peale, kui mõtlesin, et ma ei tulnud siia niivõrd inimeste, ega keskkonna pärast, mis muidugi pakub elamuse, mida mäletada kogu eluks, vaid enda pärast, et õppida enda kohta, teada saada mida mina tahan teha ning kuhu jõuda. Sel hetkel hakkasin ma rohkem oma sisemaailmaga tegelema.

Hetkel aga olen situatsioonis, kus minus võtavad võimust kaks emotsiooni, üks on igatsus ning teine on hirm. Ma igatsen oma voodit, sõpru, peret ning lihtsat elu, mis küll tol hetkel, kui ma selles elasin ei tundunud väga lihtne, siis nüüd kus elu on täis pidevaid muutusi tundub päris lihtne. Hirm on mul jälle selle ees, et ma pole oma eesmärgini jõudnud ning ma ei tea mida edasi teha ikka veel, üle poole aasta, peaaegu kolmveerand on juba veedetud reisides ning andes aega endaga tegelemiseks, aga ma pole jõudnud selle tulemuseni mida ma lootsin, vaid hoopis teinud mu valiku tegemise veel raskemaks pakkudes rohkem variante mida oma eluga peale hakata. Mis edasi seda ma ei tea, eks aeg näitab... ma loodan...

Aga ok, paari sõnaga sellest, mis ma teinud olen. Siia jõudes ei olnud ma arvestanud sellega, et elu siin on väga kallis, nii et pidin kiiremas korras töö otsima. Tööga vedas täiega, see oli meil kohe olemas põhimõtteliselt peale ühte telefoni kõne ning paari päeva pärast olime juba tööl. Alguses pidime minema kelneriteks restorani, aga siis sealne peakokk pakkus mulle tööd köögis, nii et enamus ajast veetsin seal köögis koka abilisena. Veetsime tööd tehes kuskil kaks ja pool kuud ning sel ajaga suutsime piisavalt säästa, et järgmised 3 kuud reisida. Me alustasime Sydneyst, kus me maandusime ning töö oli kuskil 100 km linnast väljas. Peale tööd läksime Tasmaaniasse ning käisime seal ringi. Seal sai tehtud palju matkamist ning veetsime palju aega looduses, mis on seal fantastiline. Kindel koht kuhu ma soovitan kõigil minna :P. Tasmaaniast läksime laevaga üle mere Melbournei, kus olime mõnda aega. Melbourne on siiani linnadest üks paremaid olnud ning ma ei ole linna inimene . Melbournei lähedal proovisime ka farmitöö ära, mis mulle üldse ei istunud, nii et peale nädalast töö tegemist sai sealt jalga lastud. Peale seda viis tee jälle Melbournei, kust lendasime Uus-Meremaale. Seal me tegime peaaegu kogu lõuna saarele tiiru peale ning oleme nii mõnegi elamuse võrra rikkamad. Uus-Meremaa loodus on fantastiline, natuke võrreldav Tasmaaniaga, aga kõik on suurem. Põhja saarel ei olnud aega eriti veeta, kuna finants olukord ei olnud kiita, nii et me põhimõtteliselt sõitsime ühest otsast teise lihtsalt. Aucklandist lendasime taas Austraaliasse, Brisbanei, kus ei veetunud väga kaua aega. Seal panime ennast ka kirja meditatsiooni ja vaikimise koolitusele. See tähendas, et me pidime üle nädala kuskil aega veetma. Otsustasime mööda rannikut veidi üles sõita ning leidsime ühe ideaalse koha aja veetmiseks. Ööbimine oli odav, kuna ööbisime telgis, palju päikest ja meri. Sellele järgnes 10 päeva meditatsiooni ning vaikimise laagris, mis oli fanatastiline elamus, kuigi nüüd pikemat aega peale seda tunnen, et see pole päris see või siis pean ennast sellega siduma 100%, milles ma hetkel nii kindel ei ole. Seejärel jõudsime taas otsaga Brisbane, kus otsustasime lennata Darwinisse, et otsida tööd kiiremas korras. Mõeldud, tehtud. Veetsime mõned päevad tööd otsides ning lõpuks saime ühe pakkumise: töötada ühes aborigeenide kommuunis ja teha süüa, rohkem nagu ei selgitatud ning ei osanud midagi küsida. Aga siin me nüüd oleme, jälle tööl. Tööl ise pole viga midagi, kuigi kohati on raske nende aborigeenidega, vot see on hoopis teine kultuur.

Üks asi, nagu ma varem juba ütlesin, miks ma tahtsin sulle ennam juba kirjutada, tuli mulle mõttese mediteerides. Nii palju oli inimesi, kellega pole pikka aega suhelnud, aga kellest tahaks midagi kuulda, küsida kuda läheb ning millega kõik tegelenud on. Samas tuli tahtmine kõigile inimestele öelda, kes minu elu mõjutanud on, et kui tänulik neile olen, et nad minu elus olemas on ja on olnud. Samas tahaks ka kõigi ees vabandada, et minuga pole alati kõige lihtsam olnud ning mind hakkas piinama mõte inimestest, keda olen kas teadlikult või mitte teadlikult kannatama pannud. Seal juures tahaks ka sinu poole pöörduda, kuna ma tean, et minuga pole olnud, ole, ega saa olema väga lihtne, aga tänan, et oled minu elu mõjutanud.

Markus

My Estonian hasn’t never been good, but after being away for long time, it gets even worse. Hopefully I don’t need it much :P.

For any future readers, who don’t understand Estonian, then the letter mostly explains my feelings at that moment I wrote it, not so much what has happened, which I’m gonna write here... sometime...