18. Juuli 2009

See jääb arvatavasti mõneks ajaks viimaseks sissekandeks. Põhjuseid on mitu, aga peamised on need, et siin hetkel ei toimu suurt midagi, millest kirjutada ning kui reedel Perthi lendan, ei tea kuidas seal neti jms on.

Ega mul hetkel suurt isu kirjutada tegelikult polegi :P, aga äkki tuleb midagi, kui ma alguse ära teen. Mis siis toimunud on? Sai oma maksu asjad enam-vähem korda, sai pilet Perthi ostetud, lugesin M. Scott Peck’i ”The Road Less Travelled” läbi, käisin kinos filme vaatamas, ostsin ka oma elu esimesed DVD filmid (second hand küll, aga ikkagi :P), jagasin tuba kahe laheda Austraalasega, kes arvatavasti tulevad Euroopasse reisile kunagi (sai neid natuke selle otsuseni jõuda :P), sai lehti laiali veetud ja muidu nii sama chillitud.

Aga võin siis ka juba natukene täpsemalt asjadest rääkida.

Maksu asjadest nii palju, et pärast seda kui ma olin internetis kõvat uurimistööd teinud ning leitud asjad maksu agendile saadetud, et teda veenda, et ma olen resident helistas selle agendi sekretär mulle ja ütles, et nad ei aja minu maksu asju korda. Aga vähemalt ütles, et ma ei pea neile mingit tasu selle eest maksma, hea seegi, kuigi natuke närvi ajab selline asi küll. Aga siis sai pöördutud ikkagi neti agentuuri poole ning nüüd on asjad ära saadetud. Jääb vaid oodata, kuni raha minu arvele tuleb.

Ostsin ka omale pileti Perthi ka ära 25ndaks ehk siis reedel lendan Western Austraaliasse, mis tähendab, et pole ainult käinud 2 osariigis (kuigi väga põhjalikult ei tea ikkagi ühtegi). Kui ma Daniellega rääkisin siis ta ütles, et tal on sõber Perthis, kelle juures ma võib olla saan ööbida, aga ma helistan talle homme ja siis vaatab täpsemalt. Ega ma ei teagi mida ma seal teen, eks näha ole, kui sinna jõuan. Seal on vist veel külmem, kui siin :P.

Ma raamatus ei kirjuta hetkel suur midagi, lihtsalt soovitan seda lugeda. Kuigi seal võib olla selliseid asju, mis mõnel inimesel vastumeelt tekitab, aga üldiselt on vägagi valgustav ning hea raamat.

Nii siis kinos käik. Olen nii mõnegi filmi siin ära vaadanud. Transformeritest ja Year One’ist ma juba rääkisin. Olen siin ära ka vaadanud The Hangover’i, Ice Age 3 ja Harry Potter’i uue filmi. Hangover oli päris hea, sobib hästi ajaveetmiseks, midagi hämmastavat ei olnud, aga mõnes mõttes veidike teistmoodi komöödia. Ma ütleks ka Ice Age 3 kohta, et hea ajaveetmis film ning minu arvamus on sellest see, et parem, kui 2ne, võrreldav 1sega, kuna kohati juba igavaks muutuvad asjad saavad natuke uue suuna. Harry Pottery filmi kohta ei oska suurt midagi kommenteerida. Jätkatakse ikkagi sama suunaga, et teha lihtsalt populaarsele raamatule ka filmi variant. Efektid on päris head, aga üldiselt actionist jääb nagu puudu. Osalt oli ka raske mõista, sest ma vist pole eelmist osa näinud :P, kuigi filmi lõpp paneb ikkagi ootama järgmist osa, vähemalt mõneks ajaks.

Nagu ma ütlesin, ostsin ma oma elu esimesed filmi DVDd :P. Sai siinsest nn ”pandimajast” ostetud, 10 dollarit tükk, mis teeb kuskil 80 eeku. See on hämmastav, kui kallid filmid Eestis on, võiks lausa äri luua selle peal, et siit kasutatud filme Eestisse viia ja maha müüa :P. Esimene film mille ostsin ja mille üle ma kõige uhkem olen on A Knight’s Tale, peaosas Heath Ledgeriga. Ning teine on tegelikult duuble, mille tõttu ma ka selle ostsin. Sisaldab see kaks Ewan McGregori filmi Trainspotting ja A Life Less Ordinary. Kõige pealt räägin ka siis sellest kõige esimesest filmist, mis siis on Heath Ledgeri esimene peaosa. Kuigi näitlejatöö selles pole just suurepärane on film üldkokkuvõttes täitsa ok. Ega film ise mind nii väga hämmastama ei pannudki, kui lisad sellel DVDl. Heath, kes selle filmi tegemise hetkel on 21 aastane (kui õieti mäletan), näitab ülesse hämmastavat maturity’t (ei oska eesti keelde tõlkida) ning ta on kahe jalaga maapeal, mis teeb meele kurvaks ja paneb mõtlema, kuidas sai sellise inimese elu sellisel kombel lõppeda. Pluss Heath on tegelikult Austraallane, mida ma ei teadnudki. Et mitte väga depressiivset meeleolu siin luua samas ka eelmise teema jätkuks, siis Trainspotting räägib narkootikumidest ning täpsemalt kuidas 4 kuti on seotud selle kaudu ning kuidas nende elud lahti hargnevad, kuidas nende suhted arenevad jms. Üldiselt on üritatud tõsisest teemast natukene kergemat filmi teha, aga seda raskustega. Muidu see kuidas inimsuhteid seal kujutatud on päris hea. Teist filmi olen ma varem juba näinud. Üldiselt ok film, aga see kuidas inglid peavad kahe inimese armuellu sekkuma on natuke jabur. Üks asi mis ka natuke naljakas on Cameron Diazi ja McGregori arusaadav vanuse vahe. Ega ma rohkem ei viitsigi kommenteerida, kes näinud teab, kes pole võib-vaadata, aga ega suurt millesti ilma ei jää.

Kaks Austraallast, kellega ma tuba ühe öö jagasin on ühed lahedaimad tüübid, keda ma oma reisi jooksul kohanud olen. Mitte seda, et me midagi teinud oleks, aga lihtsalt rääkisime lihtsalt maast ja ilmast päris mitu tundi. Mõlemad on kuskil 40 aastased (kuigi ei käitu küll nii :P), pärit Adelaidest. Üks neist, ei mäleta tema nime kahjuks, selline tavaline tüüp, töötab ehitusel mingi tsemendi värgiga. Ta on käinud kunagi Ukrainas, kuskil vaesemas osas ning ütles, et oli hämmastav kogemus. Tema võttis ka teema ülesse, et Euroopasse tagasi minna koos selle teise tüübiga, Evan oli vist tema nimi. Evaniga oli vist kõige huvitavam vestlus mul. Tema mägib kitarri ning laulab, annab ka kontserte aeg ajalt, viimasel ajal küll vähem oma elukaaslase tõttu, muul ajal tegeleb vannitubade tegemisega, peamiselt plaatimisega. Väga lahe tüüp, sellise Austraallase kohta väga mõtlev. Kuigi ta mainis, et tal on oma viha kontrollimisega mõnikord raskusi on ta sellel alal edusamme teinud viimasel ajal. Hetkel pidi tal ka olema oma elukaaslasega probleem ning sellepärast ta reisibki koos selle teise tüübiga Kathrine kanti puhkama. Evani vanemad on Saksa päritolu ning selle teise tüübi omad Itaalia, nii et huvitav seltskond ka selles mõttes. Vestlus nendega aitas kaasa ka jõudmast järeldusele, et midagi mis ma lubasin endale kunagi ammu võib-olla vale või lihtsalt kiirustasin sellega. Kuigi ma pole kindel mis on õige, mis mitte, mis ka sellel raskel teemal ka keeruline on, arvestan ma nüüd sellega, et minusse juurdunud maailmavaade võib olla veidike põhjendamatu.

Neljapäeval käisin ka lehti laiali vedamas. Kuna ma pole kunagi postipoiss/lehepoiss olnud, siis huvitav kogemus. Midagi erilist see ei olnud, kuigi pani mõtlema sellele, miks räägitakse, et koerad on postiljonide suurim probleem. Sai oma pooleteist tunnise ringi käigus tuttavaks saadud nii mõnegi koeraga. Mõni kes oli kõigest nii väike, et oleks saanud ajalehega knockouti lüüa, oli nii tige, et hirmu ajab nahka :P. Paar koera olid ka päris sõbralikud, nii et hämmastav kuidas mõned koerad on sõbralikud võhivõõraste vastu, kui enamus lööksid hambad säärde kõigile, kes pole nende peremees, kui võimalust on. Õnneks ei pidanud aeda sisse minema, kuna postkastid olid pea kõigil majadel kohe aia sees või juures. Mõne maja puhul otsisin ka kus see postkast võib-olla, 2 või 3 maja puhul ei leidnud ma ka postkasti nii siis panin ajalehe ukse kõrvale maha.

Nii siis minust ei kuule arvatavasti nädala või isegi kahe jooksul midagi, kui midagi on võib mulle maili saata, kuna lugeda saan ma seda ikkagi telefonist :P, hämmastav, kuidas tehnoloogia areneb :P.

Au revoir, ciao, pakaa, c’ya, tsau, hej da jne :P

21. Juuli 2009

Ok :P See jääb viimaseks, ei saanud lihtsalt varem netti :P. Ega ma pikalt ei kirjutagi.
Mis ma siia kirjutada tahtsin on lihtsalt see, et siiani olen suutnud hoiduda üldiselt ennast hävitavast eluviisist (k.a. joomine ning isegi kohvi :P), siis lihtne see ei ole ning 100% sellest hoiduda ei saa ning elamine ise on juba tervist kahjustav tegevus :P. Seda kõike lihtsalt proovimise pärast, et mis tunne on. Ning siiani ma ütleks, et suurepärane, tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Olen niimoodi elanud alates kuskilt märtsi keskelt alates, kus algas see lihtsalt sellepärast, et mul polnud raha selle jaoks, siis pärast mediteerimis laagrit ei tundnud ka enam vajadust. Siis üleeile sai natuke patustatud, aga pidin säilitama kaine mõistuse, kuna üritasin hoida tüüpi, kellega ringi hängisin probleemidest eemal, iseenesest sai ta sellega ka ise päris hästi hakkama, aga teinekord ei tea mida narkootikumid inimesega teevad. Suutsin tüübi ilusti koju toimetada, aga pole temast midagi kuulnud peale seda, üritan nüüd ka jälle rahulikumalt võtta :P. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam ning üldkokkuvõttes läks kõik hästi. See paneb mõtlema, et alati ei ole inimestel, kes proovivad selliseid asju kedagi, kes jälgikse, et nad probleemidesse ei satuks.