8. Juuli 2009

Nii siis olen elus ja terve ning naudin oma mugavat elu suures ühikatoas, seda kõike mõnusas üksinduses :D, pole harjunud enam täitsa üksinda elama, nii et natukene imelik on :P.
Elasin öö üle ka telkimis platsil, kuigi ikka päris külm hakkas hommiku poole, nii siis olin juba 7st üleval, panin ennast soojalt riidesse ning üritasin ennast üles soojendada.
Ega suurt midagi siin teinud ei ole. Käisin rääkimas oma agentuuriga, täna üritan veel mõned CVd välja printida ning mõnedes teistes agentuurides käia. Käisin ka kinos, vaatasin Transformereid, mis oli tegelikult päris hea, mulle täitsa meeldis ning ma arvan, et nad suutsid teha teise osa parema, kui esimese, mis on suhteliselt haruldane, ma ütlen seda sellepärast, et ma eriti ei mäleta esimesest osast midagi, aga see teine osa on meeldejäävam.
Üritan siin ka oma maksud tagasi küsida, siis on rahaliselt kah lihtsam ning sõltub kui kiiresti ma selle tagasi saan, siis võib-olla ei otsigi enam tööd vaid reisin ringi.

Eks näha ole, üritan siin vabalt võtta, panin oma toa veel esmaspäevani kinni, seni jään siia arvatavasti ning peale seda vaatab...

8. Juuli 2009 Jätkub

Kuna mis ma eelnevalt kirjutasin kribasin ma mäkis, kui seal netis olin, siis nüüd ma kirjutaks lihtsalt millestki muust, kui sellest mis ma teinud olen, kuigi alguses võin mainida mis tegin ka täna veel, sest seda pole palju. Kavatsen kirjutada peamiselt endast, sellest mis ma enda ümber näen toimuvat ning sellest mis ma lugenud, näinud jne olen.

Nii siis pärast mäkist lahkumist printisin kõige pealt välja mõned CVd ning siis oma palga lehed, peale seda jalutasin mööda linna ringi otsisin kohti, kus ma saaksin oma maksud tagasi küsida, käisin paaris maksu agentuuris ning tuli välja, et need kõik on suhteliselt kallid, kõige odavam 145 ning kõige kallim kuskil 180 dollarit. Hindade erinevus on ka sellest, et odavam tuleb ette maksta ning kallima võtab agentuur minu maksust maha, mina arvatavasti kasutan seda viimast varianti, kuna minu situatsioon on veidi keerulisem, sellepärast ma kasutan ka maksuagenti. Lõpuks helistasin ühele raamatupidajale, kes küll ütles, et tema ise ei tegele selliste asjadega ning andis mulle ühe teise inimese numbri. Nii siis helistasin sinna, nemad ütlesid, et teevad seda 143 dollariga ette või siis 170 dollariga maksust maha. Mul oli kopp ees sellest ringi jooksmisest ning panin omale aja kinni reede hommikuks, eks näis mis saab.

Peale seda maksude jama võtsin aja maha ning läksin vaatasin kinos ”Year One”i, mis oli treileri peal palju naljakam, kui kinos, aga sellegipoolest polnud kõige halvem film. Kohati päris absurdne, aga mitte nii palju, et film muutuks jaburaks nagu ntx oli ”Land Of Lost”. Ütleks selle kohta, et võib vaadata, aga see pole eriti kinos vaatamise film.

Peale filmi vaatamist sõin lõunat ning hakkasin siis otsima töö agentuure. Lõppkokkuvõttes leidsin 2 agentuuri, mis tegelesid invaliidide või puudega inimestega, siis ühe mis tegeleb ainult Austraallastega, ühe mis tegeleb ainult aborigeenidega ning lõpuks leidsin ka ühe normaalse agentuuri, mis võttis minu andmed ja CV. See on üldiselt kõik mis ma linnas tegin.

Nii siis sellest millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Enamuse ajast, mis ma reisil olen olnud on minu käitumist kõige rohkem mõjutanud see, mida ma loen, vaatan ning raamatud mis ma hiljuti lugenud olen ja filmid mida hiljuti vaadanud. Nii siis peale seda, kui ma lugesin raamatut ”Something to smile about” tundsin ennast rõõmamana, kuna otsisin asjades ja situatsioonides positiivseid külgi ning üritasin leida asjades, mis mulle väga ei meeldinud motivatsiooni. Tol hetkel kui ma õieti mäletan ei istunud mulle see köögi töö eriti, kuna mulle ei meeldinud nõusid pesta ning kohati oli ka üleüldse ebameeldiv. Motiveerisin ma ennast sellega, et pärast seda, kui see tehtud, siis saab tükk aega mitte midagi teha ning lihtsalt reisida. Ning kogu see asi tasus ära tagantjärele vaadates.

Kuna sel ajal olin Jenolan Cavesis, siis vaatasin seal palju filme ning polnud suurt aega nendesse süveneda, ega filmide pointe oma elus kasutada, enamus oli lihtsalt ajaveetmise filmid nagunii. Kuigi tuleb meelde kui vaatasin ”Kung Fu Panda”t, kus ta ütles ” There is no secret ingredient, it’s just you”, ega ei olegi, keegi teine ei saa sinu elu paremaks teha, kui sina ise. Olen isegi selline olnud ning kohati jätkan olemast, kuna vanadest harjumustest on raske lahti saada ning alati on lihtsam teisi süüdistada, teistele loota või siis lihtsalt lolle põhjendusi otsida.

Järgmine raamat mis ma lugesin oli Dalai Lama ja ühe ameerika psüholoogi raamat “The Art of Happiness – A Handbook for Living”. Mis tegelikult kirjutas palju tavalistest asjadest nn ”common sense”, aga seletas lahti miks see nii on ning miks me peaksime nii käituma. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et seal oli toodud budism tänapäeva maailma, raske seletada, kelle huvi see uurib ise järele. Sealt tuli ka nii mõnedki punktid sellese nimekirja mis mul juba eelnevalt siin kuskil kirjas on. Üks olulisemaid punkte sealt oleks, et me oleme kõik inimesed ning keegi ei soovi kannatada, st. Mitte panna teisi kannatama, isegi kui teine ei meeldi sulle või üldse ning ise peab aksepteerima seda, et elu ongi üks kannatus. Väga loogiline ja tavaline, aga kui paljud tegelikult seda oma elus jälgivad.

Mina üritasin, vähemalt seni, kuni ma vaatasin filmi ”The Celestine Prophecy”, mis rääkis insightides, sorry, aga ma ei oska seda enam Eesti keelde tõlkida, mis muutub Eestisse jõudes arvatavasti probleemiks. Selles filmis oli neid 9. Ma ei hakka kõiki siin loetlema, aga kõige olulisem sealt oli see, et kuulata oma sisetunnet ning jälgida märke oma ümber, mis näitavad suunda või lihtsalt on märk millesti. Seal oli palju, millega vaielda, aga siiski midagi sellest oli aksepteeritav ning lausa motiveeriv. Üks asi, mida ma peale selle vaatamist hakkasin jälgima enda puhul oli see, et ma ei varastaks teiste energiat, pigem annaks seda ära, jagaks teistega. Mingi aeg hiljem, kui Darwinis olime hakkasin ma tundma kuidas mõned inimesed nagu oleks negatiivsed või varastaksid energiat vms, raske seletada, ei tea kas see oli minu ettekujutus või tegelikkus. Nüüdseks on see kadunud, ei tea jälle kas sellest, et kuna see tekitas minus nii palju negatiivsust, et ma hakkasin seda ignoreerima või lihtsalt tulin mõistusele. Hiljem lugesin ka raamatut, mis oli järg sellele esimesel osale (film on tehtud raamatu põhjal), aga oli veelgi raskem mul seda aksepteerida, nii et ma ei räägi sellest täpsemalt, kel huvi loeb ise.

Raske on meenutada mis järjekorras kõik oli, nii et ma räägin ühest teisest raamatust, mida ma lugesin Darwinis vist oli Paulo Coelho ”Alchemist”. Kirjutaja sitiil on väga huvitav, lihtne ning kütkestav ning temaatika ka päris huvitav. Kuigi jällegi on seal raamatus asju millega mina vaidleks või lihtsalt ei tundu minu jaoks päris õige, ei tähenda see, et seal pole muud mis mulle istus (ega muidu ma seda ka ei mainiks, kuna kui ma mainiks kõiki raamatuid mida ma siiani lugenud olen, siis ma jääksingi kirjutama :P) ning ei tähenda see ka, et see ei sobiks teistele. Kuigi see oli rohkem jutu raamat oli seal asju mis ka tegelikkuses ka kasutatavad on. Minu jaoks oluline asi, mis ma sealt leidsin oli see, et kui sa elus midagi tahad, siis kõik on võimalik. Ning üks asi veel, ta ütleb seal, et ei tohi alla anda, kui midagi väga tahad, kui sul on unistus, siis mitte leppida vähemaga. Minu puhul on see keeruline, kuna ega ma ise ka väga ei tea mida ma teha tahan, ei suuda lihtsalt seda otsust teha. Ma mäletan, et esimene asi kelleks ma tahtsin saada (see mida ma mäletan) oli kokaks. Ma tahtsin peale 9ndat klassi juba kokaks minna õppima, aga see mõte tehti kiiresti maha teiste inimeste poolt, nii et ma ei jõudnudki sinnani. Võib-olla sellepärast on ka hetkel kokaks õppimine mõttes. Esiteks, kuna see oli mu esimene mõte, mida ma teha tahtsin ning teiseks, et teha seda mida teised ei tahtnud, et ma teeks. Aga ikkagi ma ei tunne ennast kindlana, et see on see mida ma teha tahan ning raske on ennast siduda millegagi kolmeks aastaks, kui pole selles kindel. Ei soovi ka oma aega enam raisata millegi peale mida ma tegelikult ei taha ka teha ja milles pole kindel. Raamatust veel, seal kirjutab sellest jällegi, et jälgida märke oma elus ning need asjad mis hetkel tunduvad negatiivsed võivad lõppkokkuvõttes hoopis positiivsena välja tulla. Seda viimast olen ka ise tähele pannud.

Vaatasin ka filmi ”The Secret”, mis rääkis sellest, kuidas meie mõtted loovad tegelikult selle, mis meie ümber toimub. Näiteks kui me oleme positiivsed, mõtleme positiivselt ning ootame positiivset, siis on ka tegelikkus positiivne. Ning sama ka negatiivsuse puhul. See kõik on põhjendatav kvantummehaanikaga, aga jällegi teatud asjad sellest filmist on sellised mida mul on raske aksepteerida. See film on tehtud samanimelise raamatu põhjal. Minule üllatuseks on üle maailma inimesi, kes elavad selle raamatu järgi. Olen siin Austraalias juba selle raamatu kohta kuulnud ning minule üllatuseks leidsin, et ka Eestis on inimesi, kes elavad selle järgi, keda huvitab lugege blogi: http://www.suurimsaladus.ee/. Siinkohal lisaks, et väga imelik on sellistest asjadest Eesti keeles lugeda, kohati lausa naljakas. Kuulasin ka ühte Eesti keelset asja sarnasel teemal ning hakkasin seda kuulates omaette naerma, mitte et teema nii naljakas oleks, vaid lihtsalt seda kuulata on naljakas. Seda filmi vaadates hakkasin ma rohkem jälgima, mida ma mõtlen ning piirama asju millest ma tegelikult mõelda ei taha (negatiivsed) või lihtsalt mis ei too mingit kasu (eelarvamused) jms.

Kuna minu soov raha kokku hoida ning oma pagasi kaalu madalal hoida pani mind otsima raamatuid virtuaalsel teel, siis on ka minu raamatute hulgas ka audio raamatuid, raamatuid mida ma saan kuulata. Ning üks sellistest, millest ma sooviks rääkida on ”Men are from mars – women are from venus”. Väga huvitav raamat ning soovitan seda kõigile kes soovivad edukat suhet luua. Kõige olulisem punkt mida kõik peaksid meelde jätma on see, et mehed ja naised on erinevad nagu ka raamatu pealkiri ütleb, mehed on marsilt ja naised veenuselt. Siit ma tooksin näitena selle, et naised tihti kurdavad, et mehed ei kuula. Aga probleem pole selles, et nad ei kuulaks, vaid nad vastavad naiste jutule nii nagu nad räägiks mehega. Kui naine soovib lihtsalt rääkida, juttu ajada sellest kuidas näiteks tal tööl läks, siis mees hakkab asjadele millest naine räägib lahendusi otsima, pakkuma. Siin on asi, mida mehed peaksid enda juures muutma, see et nad ei pakuks lahendusi, vaid lihtsalt kuulaks. Räägime siis ka asjast, mida naised peaksid enda puhul muutma. Tihti peale tekib probleem sellest, kui naine oma heatahtlikkusest teeb soovituse, et kuidas probleemi lahendada ning mees läheb sellepeale närvi. Nagu raamat ütleb, siis elu marsil nii ei käi. Kui marsil on mehel probleem, siis ta üritab ise sellele lahenduse leida, alles siis kui tõesti häda käes või ei leia lahendust, siis pöördub mees teise mehe poole, et abi küsida. Raamat on täis asjadest mida meelde jätta ning millele tähelepanu pöörata, et suhet paremaks muuta. Olen ka varem sarnast raamatut lugenud selleks oli ... Pease ”Miks mehed ei kuula ja naised ei oska kaarti lugeda”. Siinkohal ma leian, et kui ma oleks neid raamatuid õigel ajal lugenud oleks palju probleeme olemata jäänud.

Hetkel on mul minu käes ja arvutis 16 raamatut, millest 5 on mul loetud, 6 on mul pooleli ning 5 olen lihtsalt vaadanud :P. See on lihtsalt näitamaks kuidas ma üritan aega veeta ning millisest hulgast ma need millest ma siin kirjutan, olen ma need valinud. Kuigi ma ütlen kohe ära, et siiani ma pole nii palju raamatuid tegelikult lugenud ning need 16 raamatut on enamjaolt muretsetud viimase kuu aja jooksul. Sellest ajast saati, kui Kaupo ära läks olen ma elanud rohkem eraklikku elu ning üritanud ennast harida intellektuaalselt ning spirituaalselt (ei tea kas need on üldse õiged sõnad või lihtsalt adopteerisin need inglise keelest :P).

Kirjutan siin ka ühest raamatust juba, mis mul pooleli on. Selleks on M. Scott Peck ”The Road Less Travelled”. Autor on psüholoog, kes on oma kogemused ning teadmised oma karjäärist sellesse raamatusse pannud. Kes teab, siis olen vägagi huvitatud psüholoogiast, siis see raamat kirjutab sellest kuidas psüholoogia töötab (kuigi kui mu mälu ei peta, siis on ka psüholoogia harusid mitu, see raamat räägib peamiselt sellest harust, mis otsib probleeme lapsepõlvest ja varasematest kogemustest). Olen hetkel sellest raamatust umbes veerandi lugenud ning on siiani pannud mind mõtlema väga palju oma lapsepõlvele, eks mul on olnud omad probleemid lapsepõlves mida ma soovin et poleks olnud ning mida ma sooviksin muuta, aga nagu raamatu autor ütleb, et ideaalset lapsepõlve ei ole kellelgi. Samas kirjutab ta raamatus sellest psühhoteraapiast ning ütleb, et see ei ole ainult neile, kellel on elus probleeme vaid see on viis kuidas spirituaalselt areneda. Näiteks psüholoogid ise peavad psühhoteraapias käima. Olen sellepeale varemgi mõelnud, et minna ise ka, aga siiani ei ole leidnud seda julgust ning pole leidnud vajadust, aga vaatab, kui kodumaale jõuan. Väga suurt rõhku paneb autor distsipliinile, kuna see on ainus viis kuidas spirituaalselt areneda, milles on tõepõhi olemas, kui sellele mõelda. Väga lihtne on oma maailma vaates elada ning ignoreerida oma ümber toimuvat, seda kohati väga ekstreemses ulatuses, ise sellest aru saamata, lihtne on elada muutumata. Aga selleks, et muutuda on vaja distsipliini ning muutus ise ei ole alati meeldiv, aga tuleb meeles pidada, et tulemus teeb muutuse ebameeldivuse mitu korda tasa. See on ka koht kus teine kord on vaja teiste inimeste abi, kuna alati ise ei panegi asju enda puhul tähele. Raamatus on kirjas ka see, et üldiselt jagunevad inimesed kaheks: need kes süüdistavad asjades ennast ning need, kes teisi, kohati ka segu neist kahest. Samas ta ei kirjuta kust maalt päris see piir läheb, mis on normaalne, aga eks see sõltu paljustki. Hetkel on mul peatükk pooleli, kus ta kirjutab armastusest. Mis mulle eriti meeldib on see, et ta väidab, et armumine pole armastus, inimesed võivad öelda üksteisele, et nad armastavad üksteist, aga tegelikkus selgub alles siis, kui see joovastav idüll on kadunud ning tuleb aeg ülesse näidata tõelist armastust või siis hakata oma suhte otsi kokku tõmbama. Mul endal on sellega suuri raskusi olnud ning tagantjärele mõeldes on probleem olnud selles, et ma pole suutnud piisavalt avatud ja aus olla ning seetõttu oli ka teist raske usaldada, kuna kardan haiget saada. Aga see selleks, kunagi leian kellegi, kellega oma armastust jagada ning loodetavasti toreda pere luua ning olla ideaalne isa :P.

Distsipliinist rääkides. Siis kui Austraalia sõjaväele töötasin hakkasin ka jooksmas käima, jah mina jooksmas :P vabatahtlikult. Ning ega see nii halvasti ei läinudki. Alguses oli raske, ei jaksanud, aga hiljem see jaks polnud nii võrd takistuseks, kui see pinge mis lihastes tekib. Sellest saab ka üle, aga see tähendab rohkem trenni. Ning peale sõjaväge kuni siiani pole ma jooksmas jälle käinud. Nüüd on küll jälle natuke raske, aga üritan sellest üle saada. Minu peamine mure kogu selle asja juures on minu söömine, sest ma üritan ikka võimalikult väikse rahaga hakkama saada, et see jälle ”ootamatult” otsa ei saaks, aga eks ma üritan ikkagi natukenegi korralikumalt süüa kui trenni teen.

Lõppkokkuvõtteks ei tulnud see kirjutis täpselt selline nagu ma mõtlesin, mitmel põhjusel, kuna olen väsinud ja kuna ma ei suuda ikkagi olla avatud. Palju raamatuid ja mõned filmid jäid välja, kuigi oluliseimad said mainitud, aga võib-olla neist mõni teine kord, kui ma tunnen inspireerituna.

Järgmise korrani... seni soovitan võtta kes loevad seda omale üks raamat ning hakata seda lugema, kui ei tea ühtegi raamatut, siis võtke kas või siit üks...

9. Juuli 2009

Ma arvan, et siin jooksmine on raskem, kuna pool ajast ma jooksen Alice Springsi liivasel jõepõhjal (st, et jõge ei ole hetkel, jõgi on enamuse aja aastast kuiv). Kuigi maastiku poolest on siin maa sirgem. Või siis ma mõtlen ise asja enda jaoks keeruliseks :P.

Täna tuli tuppa ka üks tüüp, kes tegi siin kandis ühe matka, 16 päevase :P. Päris lahe, tahaks ka teha, aga kahjuks ma müüsin oma telgi juba maha ning üksinda ma vist väga ei julge kah midagi nii pikka ette võtta.

12. Juuli 2009

Üleeile jõudis selle tüübi sõber kah siia. Mõlemad tegid seda matka, aga see teine tüüp, Rob oli ta nimi kui õieti mäletan, jäi teisel päeval haigeks ning naases Alice Springsi, kus ravis ennast paar päeva ennem kui taas teele asus. Tuli välja, et kõike toitu ei peagi endaga kaasas vedama vaid need inimesed, kes hoiavad rajal silma peal viivad ka toitu rajale, kindlatesse punktidesse vastavalt kokkuleppele ning täidavad ka vee hoidlaid nendes punktides. Nii palju kui ma ka mõtlen selle raja peale, nii palju leian ma ka põhjuseid miks mitte minna. Kuigi tüübid jätsid mulle siia veidi oma toitu, mis neil üle jäi, ei oleks see mulle eriti kasuks, kuna ma jätsin priimuse ning poti Darwinisse ning kogu kraami ostmine läheks liiga kalliks ma kardan. Pealegi mul on siin Alice Springsis nüüd ainult 2 nädalat aega, ennem, kui ma Perthi lähen. Eile ka lahkusid need mõlemad tüübid ja lähevad tagasi Melbourne. Nii siis naudin ma jällegi suurt tuba üksinda.

Käisin ka maksu agendi juures ning ta hakkas protestima, et ma pole resident ning ei saa maksu tagasi küsida. Ma üritasin selgeks teha, et tean inimesi, kes on juba selle tagasi saanud ning on veel vähem siin olnud ja tööd teinud kui mina. Igastahes ei jäänud ta uskuma ning lubasin asja veel uurida ja tagasi tulla. Oma uurimisega olen ma nii kaugel, et maksuameti kodulehel tegin testi, mis ütleb, kas oled resident või mitte, siis seal kui vastata, et minu enamus varadest on Austraalias (mis on ka tõsi, sest Eestisse ei jäänud mul suurt midagi) ning öelda, et ma olen siinse klubi, kiriku või mille iganes liige (mida on raske tõestada, eriti kirikul), siis viimane määrav küsimus on, et kas ma mõtlen/planeerin saada Austraalia residendiks. Kui ma sellele vastan jah, kuna ma mõtlen tulla siia kooli, siis ma tegelikult olen resident. Igastahes ei suutnud ma seda selgeks teha kohalikule maksuametnikule, siis üritan selle vähemalt selgeks teha maksuagendile. Maksuametnik ähvardas mind isegi, et kui ma küsin maksu tagasi residendina, siis võidakse mul keelata siseneda teistesse Commonwealthi riikidesse või isegi võidakse karistada reaalse vanglakaristusega. Igastahes mul on kopp ees nendest inimesetest, kes üritavad seadusi enda kasuks keerata. Üritan ka uurida immigratsiooni kodulehelt, mis nemad selle kohta ütlevad. Mina ise olen kindel, et ma saan oma maksu tagasi, aga kui see inimene, kes minu maksuga tegeleb ise selles kindel ei ole, siis on natukene jama. Pealegi on see minu jaoks oluline, et ma saaksin selle maksu tagasi. Igastahes peale kogu seda jama sain ma ilge peavalu üle pika aja jälle, nii et üks õhtu olin ma täiesti out ning läksin vara magama.

Just panin tähele, et wordis sai mul 100 lehekülge blogi just kirjutatud. Ma pole vist kunagi varem nii palju kirjutanud :D.

Eile rääkisn ka Danielleiga telefoni teel ning tuli välja, et ta vaatab mingite inimeste maja järgi hetkel ning peab silma peal hoidma 17nel linnul :P. Ütles mulle ka, et need samad inimesed otsivad kedagi, kes vaataks nende 1 linnu ja maja järgi ka Prantsusmaal, kuskil alates oktoobrist. Nii, et kui mul huvi on siis pean lihtsalt Daniellele teada andma. Üks asi, millest me veel Danielleiga rääksisime oli see, et ta on juba pikemat aega huvi tundnud selle üle, et teha mootoratta trip Aafrikas, aga ta üksinda ei julge seda ette võtta. Ma ütlesin, et ma mõtlen selle üle. Selleks, et ma saaksin seda teha pean ma Eestis mootorattaload tegema ning harjutama palju seda mootorattaga sõitmist. Arutasime veel seda, et kui ma mööda Aafrikat ringi sõidame, siis ka tegeleda vabatahtliku tööga, mis tähendab, et peab uurima, kus sellist asja toimub ning millega nad tegelevad. Kindlasti tuleb uurida, mis piirkondadest tuleb eemale hoida. Et kogu selle reisi kulusid madalamal hoida tuleb kasuks ka sponsori leidmine selle jaoks ning kui võimalik siis ka teha äkki väike film sellest tripist. Võib-olla tuleb meil ka keegi kolmas leida, kes saaks autoga olla ning varustust ja asju vedada. Oluline on ka see, et me teaksime kuidas oma rattaid parandada, mis tähendab ka õppida mehhaanika pool ära, sest arvatavasti pole eriti palju kohti, kust saab abi. Viimane asi millest me rääkisime oli kuidas ja kust oleks kõige odavam rattad saada ning mis rattad. Selle viimase asja üle polnud pikka mõtlemist ning otsustasime, et kõige parem selle jaoks on BMW 650. Aga koht kus rattad osta on natukene keerulisem. Seda kuidas rataste ostmisega LAVis on peab uurima, aga karta on, et see pole eriti odav lõbu seal. Niisiis Danielle oskas öelda seda, et näiteks kui ratas osta Austraaliast ning viia see Inglismaale pidi see tulema odavam, kui kohapealt osta. Kuigi sel juhul ei tea kuidas on selle ümberregistreerimisega või kas see on üldse vajalik. Sama lugu on arvatavasti USAga, kus on rattad veelgi odavamad, hetke majandusseisu tõttu ning dollari madala kursi pärast. Aga ei tea kuidas see sel ajal on kui me tegelikult hakkame ratast ostma. Danielle ütles, et ta uurib seda asja ning arvatavasti läheb kõigi asjade korda ajamisega kuskil aasta. Kuna ma ei tea mis on minu plaanid aasta pärast ning kus ma üldse olen, siis ma tõesti ei tea, aga kogu see asi oleks põnev ning kindlasti vapustav kogemus.

Nii, et veel üks mõte/plaan juures, mida teha. Hetke seisuga olen ma oma mõtetega nii kaugele jõudnud, et ma ei taha veel 3 aastat oma elust ”kulutada” kooliskäimise peale. Kuigi see kokaks õppimise mõte on päris hea, kuna enamuse ajast veedan sel juhul tehes praktilisi asju. Lugesin alles ka kokaks õppimisest Kanadas ning tuleb välja, et seal on õppimine ainult 6 kuud. Kuigi kalliduselt on see umbes sama, tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi odavam, kuna maksan ainult ühe semestri eest. Ning miks kulutada 3 aastat, kui saab ka lühema ajaga hakkama. Rääkisin ka ühe sõbraga Belgiast, kes ütles, et ega neil ei saagi otseselt nii kokaks õppida, restoranid vaatavad pigem varasema töökogemuse järgi. Vot nii on see elu.

Õppimise kohapealt ma veel mõtlen siin, kuigi ma tunnen suurt vajadust õppida, leian, et ma suuda teatud asju ka ise õppida, selle eest küll paberit ei anta, aga selle eest on vabadust rohkem ning tunne parem. Kuigi selle 6 kuu asja peale võib veel mõelda küll, äkki saab mujalgi seda teha, aga kuna Kanadas tahaks ära käia küll, siis oleks hea võimalus teha kaks asja ühe korraga.

Ma arvan, et selle ajaga, kui ma reisinud olen, olen rohkem õppinud kui kunagi varem. Mul ema ütles, et ülikool pole ... (ei mäleta mis see oli :P), mis eest ära jookseb ning ma arvan, et tal on õigus. Ning ma arvan, et kui ma selle asja juba ette võtan, siis teen vast mõelemad asjad juba ära, õpin kokaks ning ka psüholoogiat :P, aga lubadusi ma veel ei anna :D.

Muideks meil on siin Alice Springsis punkar tuvid :P. Päriselt! Näevad välja nagu tuvid ning suled peas püsti.