16. Oktoober 2009

Nii siis on minu Austraalia reis läbi ja nagu näha blogi sinnapaika jäänud. Tegelikult ei tahtnud ma, et keegi teaks, kui ma koju jõuan. Esiteks sellepärast, et teha lähedastele, eriti õele üllatuse, teiseks ei tahnud, et keegi peaks nii viisakusest mulle lennujaama vastu tulema. Igastahes kui jõudsin Eestisse ei teadnud, kus ma ööbida saan. Võtsin Heigoga ühendust ning tuli välja, et ta tripib kuskil Lõuna-Eestis. Ma olin temaga juba ühendust võtnud varem, aga ma ei andnud talle täpset kuupäeva. Niisiis järgmisena ostsin R-kioskist 100 kroonise telefoni kaardi ja helistasin automaadist Kaupole. Kaupo tegelikult teadis juba varem umbes kus kandis ma jõuan tegelikult. Kaupo oli linnas ja sain tema juures kräshida. Tema venna tüdrukul oli just samal päeval sünnipäev, siis tähistasime seda, käisime Pirita jõel aerutamas ning sai ka ujumas ära käidud.
Samal ajal sai ka õe korterikaaslase käest uuritud, kus mu õde on ning mis ta plaanid on. See korterikaaslane, Kelli, on huvitaval kombel ka endise klassivenna Martini tüdruks :). Ma polnud temaga kunagi varem näinud, ega rääkinud ning siis küsisin talt kus mu õde on. Päris naljakas kui nii võtta.
Mul õde oli vanaema ja vanaisa juures Põltsamaa lähedal. Siis hakkasin mõtlema, kuidas ma sinna saan. Põltsamaale on lihtne, sinna saab bussiga. Aga see bussi liiklus sealt edasi päris vanaema ja vanaisa juurde on keerulisem. Niisiis võtsin ühendust ühtede tuttavatega, kes samas ka käisid samas koolis, et küsida kuidas ma saaksin sinna. Asi lõppes igastahes sellega, et ma pidin neil emaga saama Põltsamaale. Nii siis kõik ilus jõuan vanaisa ja vanaema juurde, õde jookseb pisarad silmis õue ning vanaisa ja vanaema olid üllatunud. See polnud küll päris see vastvõtt, mis ma ootasin, aga huvitav kogemus siiski.
Ega ma väga täpselt edasist ei hakkagi seletama. Tartusse pärast jõudes tuli papa Manni juurde. Algul ei tundud kohe laksust mind ära, aga siis sai ikka aru, et kadunud lapselaps on salapärasel kombel välja ilmunud. Samal hetkel helistas talle ka onu ning sealt sai tema teada. Siis sai kuidagi ema teada, lõpuks isa. Ning igasugused sõbrad seal vahepeal. Väga lahe oli, kuigi pidi oma seiklustest 100x rääkima, siis ma üritasin enda jaoks asju huviavamaks teha ning kõigile päris kõigest ei rääkinud, poleks ka aega selle kõige jaoks, lugegu blogi :P.
Kooli sain ka nüüd, käin EHTEs ehk Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool. Õpin kokaks, lisaks saan hariduse teenindaja ning ka vist barmänina. Oma pooleteist kuu jooksul olen 9 korda koolis käinud :D, aga hunnik kodutöid on ka tehtud. Selline püsimatus minus veel on, ei tea veel mida sellega ette võtta. Olen üritanud leida endale palju tegevust, mida teha, trennid, koolitused jne, aga see mingil määral aitab, aga mitte piisavalt. Midagi on puudu... üritan selle välja mõelda või noh mõtteid on, aga ma pean ikkagi asjad täpsmalt enda jaoks läbi mõtlema. Aga ma arvan, et üritan endale eesmärgiks seada keegi teine/teised õnnelikuks teha ning seeläbi ise ennast hästi tunda, aga ma ei oska seda nii hästi, tööd on palju teha sellega.
Jonathangi jõudis filmi ”Into the wild” lõpuks selgusele, et õnn on hea ainult jagatult......................

Mõtlen hetkel, kas kirjutada veel mingit blogi või mitte... Tegelt paras praegu alustada, kuna keegi nagunii enam ei loe mu blogi :P