16. Oktoober 2009

Nii siis on minu Austraalia reis läbi ja nagu näha blogi sinnapaika jäänud. Tegelikult ei tahtnud ma, et keegi teaks, kui ma koju jõuan. Esiteks sellepärast, et teha lähedastele, eriti õele üllatuse, teiseks ei tahnud, et keegi peaks nii viisakusest mulle lennujaama vastu tulema. Igastahes kui jõudsin Eestisse ei teadnud, kus ma ööbida saan. Võtsin Heigoga ühendust ning tuli välja, et ta tripib kuskil Lõuna-Eestis. Ma olin temaga juba ühendust võtnud varem, aga ma ei andnud talle täpset kuupäeva. Niisiis järgmisena ostsin R-kioskist 100 kroonise telefoni kaardi ja helistasin automaadist Kaupole. Kaupo tegelikult teadis juba varem umbes kus kandis ma jõuan tegelikult. Kaupo oli linnas ja sain tema juures kräshida. Tema venna tüdrukul oli just samal päeval sünnipäev, siis tähistasime seda, käisime Pirita jõel aerutamas ning sai ka ujumas ära käidud.
Samal ajal sai ka õe korterikaaslase käest uuritud, kus mu õde on ning mis ta plaanid on. See korterikaaslane, Kelli, on huvitaval kombel ka endise klassivenna Martini tüdruks :). Ma polnud temaga kunagi varem näinud, ega rääkinud ning siis küsisin talt kus mu õde on. Päris naljakas kui nii võtta.
Mul õde oli vanaema ja vanaisa juures Põltsamaa lähedal. Siis hakkasin mõtlema, kuidas ma sinna saan. Põltsamaale on lihtne, sinna saab bussiga. Aga see bussi liiklus sealt edasi päris vanaema ja vanaisa juurde on keerulisem. Niisiis võtsin ühendust ühtede tuttavatega, kes samas ka käisid samas koolis, et küsida kuidas ma saaksin sinna. Asi lõppes igastahes sellega, et ma pidin neil emaga saama Põltsamaale. Nii siis kõik ilus jõuan vanaisa ja vanaema juurde, õde jookseb pisarad silmis õue ning vanaisa ja vanaema olid üllatunud. See polnud küll päris see vastvõtt, mis ma ootasin, aga huvitav kogemus siiski.
Ega ma väga täpselt edasist ei hakkagi seletama. Tartusse pärast jõudes tuli papa Manni juurde. Algul ei tundud kohe laksust mind ära, aga siis sai ikka aru, et kadunud lapselaps on salapärasel kombel välja ilmunud. Samal hetkel helistas talle ka onu ning sealt sai tema teada. Siis sai kuidagi ema teada, lõpuks isa. Ning igasugused sõbrad seal vahepeal. Väga lahe oli, kuigi pidi oma seiklustest 100x rääkima, siis ma üritasin enda jaoks asju huviavamaks teha ning kõigile päris kõigest ei rääkinud, poleks ka aega selle kõige jaoks, lugegu blogi :P.
Kooli sain ka nüüd, käin EHTEs ehk Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool. Õpin kokaks, lisaks saan hariduse teenindaja ning ka vist barmänina. Oma pooleteist kuu jooksul olen 9 korda koolis käinud :D, aga hunnik kodutöid on ka tehtud. Selline püsimatus minus veel on, ei tea veel mida sellega ette võtta. Olen üritanud leida endale palju tegevust, mida teha, trennid, koolitused jne, aga see mingil määral aitab, aga mitte piisavalt. Midagi on puudu... üritan selle välja mõelda või noh mõtteid on, aga ma pean ikkagi asjad täpsmalt enda jaoks läbi mõtlema. Aga ma arvan, et üritan endale eesmärgiks seada keegi teine/teised õnnelikuks teha ning seeläbi ise ennast hästi tunda, aga ma ei oska seda nii hästi, tööd on palju teha sellega.
Jonathangi jõudis filmi ”Into the wild” lõpuks selgusele, et õnn on hea ainult jagatult......................

Mõtlen hetkel, kas kirjutada veel mingit blogi või mitte... Tegelt paras praegu alustada, kuna keegi nagunii enam ei loe mu blogi :P

Vaatasin, et olen veel varem juba kirjutanud...

21. Juuli 2009

Ok :P See jääb viimaseks. Ega ma pikalt ei kirjutagi.
Mis ma siia kirjutada tahtsin on lihtsalt see, et siiani olen suutnud hoiduda üldiselt ennast hävitavast eluviisist (k.a. joomine ning isegi kohvi :P), siis lihtne see ei ole ning 100% sellest hoiduda ei saa ning elamine ise on juba tervist kahjustav tegevus :P. Seda kõike lihtsalt proovimise pärast, et mis tunne on. Ning siiani ma ütleks, et suurepärane, tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Olen niimoodi elanud alates kuskilt märtsi keskelt alates, kus algas see lihtsalt sellepärast, et mul polnud raha selle jaoks, siis pärast mediteerimis laagrit ei tundnud ka enam vajadust. Siis üleeile sai natuke patustatud, aga pidin säilitama kaine mõistuse, kuna üritasin hoida tüüpi, kellega ringi hängisin probleemidest eemal, iseenesest sai ta sellega ka ise päris hästi hakkama, aga teinekord ei tea mida narkootikumid inimesega teevad. Suutsin tüübi ilusti koju toimetada, aga pole temast midagi kuulnud peale seda, üritan nüüd ka jälle rahulikumalt võtta :P. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam ning üldkokkuvõttes läks kõik hästi. See paneb mõtlema, et alati ei ole inimestel, kes proovivad selliseid asju kedagi, kes jälgikse, et nad probleemidesse ei satuks.

26. Juuli 2009

Jõudsin siis nüüd Perthi. Alices toimus ennem kui ma siia tulin kah ühtteist, millest ma tegelikult pikemalt rääkima ei hakka, kuigi igati huvitav kogemus oli. Alicest siia lend võttis kuskil 3 tundi ning selle aja jooksul anti lennukis snäkiks mingeid värke ning hiljem ka lõuna, mingeid sändwiche. Ajavahe on Aliceiga siin kuskil 1,5h, kuigi isegi selle tõttu annab see tunda nii, et läksin siinse aja järgi väga vara magama. Kuigi ma magasin ikkagi päris kaua, kuskil 12h, siis magasin suhteliselt kehvasti, nii et olen juba jälle siin väsinud. Siin toas on ka kaks huvitavat, nii palju kui seda just prantslaste kohta saab öelda, tüüpi ning kaks inglasest tibi/bimbot, kelle jutt on päris hirmutav. Ning mul juba nagu ütlemine on jooksevad kõrvad sitavett.

18. Juuli 2009

See jääb arvatavasti mõneks ajaks viimaseks sissekandeks. Põhjuseid on mitu, aga peamised on need, et siin hetkel ei toimu suurt midagi, millest kirjutada ning kui reedel Perthi lendan, ei tea kuidas seal neti jms on.

Ega mul hetkel suurt isu kirjutada tegelikult polegi :P, aga äkki tuleb midagi, kui ma alguse ära teen. Mis siis toimunud on? Sai oma maksu asjad enam-vähem korda, sai pilet Perthi ostetud, lugesin M. Scott Peck’i ”The Road Less Travelled” läbi, käisin kinos filme vaatamas, ostsin ka oma elu esimesed DVD filmid (second hand küll, aga ikkagi :P), jagasin tuba kahe laheda Austraalasega, kes arvatavasti tulevad Euroopasse reisile kunagi (sai neid natuke selle otsuseni jõuda :P), sai lehti laiali veetud ja muidu nii sama chillitud.

Aga võin siis ka juba natukene täpsemalt asjadest rääkida.

Maksu asjadest nii palju, et pärast seda kui ma olin internetis kõvat uurimistööd teinud ning leitud asjad maksu agendile saadetud, et teda veenda, et ma olen resident helistas selle agendi sekretär mulle ja ütles, et nad ei aja minu maksu asju korda. Aga vähemalt ütles, et ma ei pea neile mingit tasu selle eest maksma, hea seegi, kuigi natuke närvi ajab selline asi küll. Aga siis sai pöördutud ikkagi neti agentuuri poole ning nüüd on asjad ära saadetud. Jääb vaid oodata, kuni raha minu arvele tuleb.

Ostsin ka omale pileti Perthi ka ära 25ndaks ehk siis reedel lendan Western Austraaliasse, mis tähendab, et pole ainult käinud 2 osariigis (kuigi väga põhjalikult ei tea ikkagi ühtegi). Kui ma Daniellega rääkisin siis ta ütles, et tal on sõber Perthis, kelle juures ma võib olla saan ööbida, aga ma helistan talle homme ja siis vaatab täpsemalt. Ega ma ei teagi mida ma seal teen, eks näha ole, kui sinna jõuan. Seal on vist veel külmem, kui siin :P.

Ma raamatus ei kirjuta hetkel suur midagi, lihtsalt soovitan seda lugeda. Kuigi seal võib olla selliseid asju, mis mõnel inimesel vastumeelt tekitab, aga üldiselt on vägagi valgustav ning hea raamat.

Nii siis kinos käik. Olen nii mõnegi filmi siin ära vaadanud. Transformeritest ja Year One’ist ma juba rääkisin. Olen siin ära ka vaadanud The Hangover’i, Ice Age 3 ja Harry Potter’i uue filmi. Hangover oli päris hea, sobib hästi ajaveetmiseks, midagi hämmastavat ei olnud, aga mõnes mõttes veidike teistmoodi komöödia. Ma ütleks ka Ice Age 3 kohta, et hea ajaveetmis film ning minu arvamus on sellest see, et parem, kui 2ne, võrreldav 1sega, kuna kohati juba igavaks muutuvad asjad saavad natuke uue suuna. Harry Pottery filmi kohta ei oska suurt midagi kommenteerida. Jätkatakse ikkagi sama suunaga, et teha lihtsalt populaarsele raamatule ka filmi variant. Efektid on päris head, aga üldiselt actionist jääb nagu puudu. Osalt oli ka raske mõista, sest ma vist pole eelmist osa näinud :P, kuigi filmi lõpp paneb ikkagi ootama järgmist osa, vähemalt mõneks ajaks.

Nagu ma ütlesin, ostsin ma oma elu esimesed filmi DVDd :P. Sai siinsest nn ”pandimajast” ostetud, 10 dollarit tükk, mis teeb kuskil 80 eeku. See on hämmastav, kui kallid filmid Eestis on, võiks lausa äri luua selle peal, et siit kasutatud filme Eestisse viia ja maha müüa :P. Esimene film mille ostsin ja mille üle ma kõige uhkem olen on A Knight’s Tale, peaosas Heath Ledgeriga. Ning teine on tegelikult duuble, mille tõttu ma ka selle ostsin. Sisaldab see kaks Ewan McGregori filmi Trainspotting ja A Life Less Ordinary. Kõige pealt räägin ka siis sellest kõige esimesest filmist, mis siis on Heath Ledgeri esimene peaosa. Kuigi näitlejatöö selles pole just suurepärane on film üldkokkuvõttes täitsa ok. Ega film ise mind nii väga hämmastama ei pannudki, kui lisad sellel DVDl. Heath, kes selle filmi tegemise hetkel on 21 aastane (kui õieti mäletan), näitab ülesse hämmastavat maturity’t (ei oska eesti keelde tõlkida) ning ta on kahe jalaga maapeal, mis teeb meele kurvaks ja paneb mõtlema, kuidas sai sellise inimese elu sellisel kombel lõppeda. Pluss Heath on tegelikult Austraallane, mida ma ei teadnudki. Et mitte väga depressiivset meeleolu siin luua samas ka eelmise teema jätkuks, siis Trainspotting räägib narkootikumidest ning täpsemalt kuidas 4 kuti on seotud selle kaudu ning kuidas nende elud lahti hargnevad, kuidas nende suhted arenevad jms. Üldiselt on üritatud tõsisest teemast natukene kergemat filmi teha, aga seda raskustega. Muidu see kuidas inimsuhteid seal kujutatud on päris hea. Teist filmi olen ma varem juba näinud. Üldiselt ok film, aga see kuidas inglid peavad kahe inimese armuellu sekkuma on natuke jabur. Üks asi mis ka natuke naljakas on Cameron Diazi ja McGregori arusaadav vanuse vahe. Ega ma rohkem ei viitsigi kommenteerida, kes näinud teab, kes pole võib-vaadata, aga ega suurt millesti ilma ei jää.

Kaks Austraallast, kellega ma tuba ühe öö jagasin on ühed lahedaimad tüübid, keda ma oma reisi jooksul kohanud olen. Mitte seda, et me midagi teinud oleks, aga lihtsalt rääkisime lihtsalt maast ja ilmast päris mitu tundi. Mõlemad on kuskil 40 aastased (kuigi ei käitu küll nii :P), pärit Adelaidest. Üks neist, ei mäleta tema nime kahjuks, selline tavaline tüüp, töötab ehitusel mingi tsemendi värgiga. Ta on käinud kunagi Ukrainas, kuskil vaesemas osas ning ütles, et oli hämmastav kogemus. Tema võttis ka teema ülesse, et Euroopasse tagasi minna koos selle teise tüübiga, Evan oli vist tema nimi. Evaniga oli vist kõige huvitavam vestlus mul. Tema mägib kitarri ning laulab, annab ka kontserte aeg ajalt, viimasel ajal küll vähem oma elukaaslase tõttu, muul ajal tegeleb vannitubade tegemisega, peamiselt plaatimisega. Väga lahe tüüp, sellise Austraallase kohta väga mõtlev. Kuigi ta mainis, et tal on oma viha kontrollimisega mõnikord raskusi on ta sellel alal edusamme teinud viimasel ajal. Hetkel pidi tal ka olema oma elukaaslasega probleem ning sellepärast ta reisibki koos selle teise tüübiga Kathrine kanti puhkama. Evani vanemad on Saksa päritolu ning selle teise tüübi omad Itaalia, nii et huvitav seltskond ka selles mõttes. Vestlus nendega aitas kaasa ka jõudmast järeldusele, et midagi mis ma lubasin endale kunagi ammu võib-olla vale või lihtsalt kiirustasin sellega. Kuigi ma pole kindel mis on õige, mis mitte, mis ka sellel raskel teemal ka keeruline on, arvestan ma nüüd sellega, et minusse juurdunud maailmavaade võib olla veidike põhjendamatu.

Neljapäeval käisin ka lehti laiali vedamas. Kuna ma pole kunagi postipoiss/lehepoiss olnud, siis huvitav kogemus. Midagi erilist see ei olnud, kuigi pani mõtlema sellele, miks räägitakse, et koerad on postiljonide suurim probleem. Sai oma pooleteist tunnise ringi käigus tuttavaks saadud nii mõnegi koeraga. Mõni kes oli kõigest nii väike, et oleks saanud ajalehega knockouti lüüa, oli nii tige, et hirmu ajab nahka :P. Paar koera olid ka päris sõbralikud, nii et hämmastav kuidas mõned koerad on sõbralikud võhivõõraste vastu, kui enamus lööksid hambad säärde kõigile, kes pole nende peremees, kui võimalust on. Õnneks ei pidanud aeda sisse minema, kuna postkastid olid pea kõigil majadel kohe aia sees või juures. Mõne maja puhul otsisin ka kus see postkast võib-olla, 2 või 3 maja puhul ei leidnud ma ka postkasti nii siis panin ajalehe ukse kõrvale maha.

Nii siis minust ei kuule arvatavasti nädala või isegi kahe jooksul midagi, kui midagi on võib mulle maili saata, kuna lugeda saan ma seda ikkagi telefonist :P, hämmastav, kuidas tehnoloogia areneb :P.

Au revoir, ciao, pakaa, c’ya, tsau, hej da jne :P

21. Juuli 2009

Ok :P See jääb viimaseks, ei saanud lihtsalt varem netti :P. Ega ma pikalt ei kirjutagi.
Mis ma siia kirjutada tahtsin on lihtsalt see, et siiani olen suutnud hoiduda üldiselt ennast hävitavast eluviisist (k.a. joomine ning isegi kohvi :P), siis lihtne see ei ole ning 100% sellest hoiduda ei saa ning elamine ise on juba tervist kahjustav tegevus :P. Seda kõike lihtsalt proovimise pärast, et mis tunne on. Ning siiani ma ütleks, et suurepärane, tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Olen niimoodi elanud alates kuskilt märtsi keskelt alates, kus algas see lihtsalt sellepärast, et mul polnud raha selle jaoks, siis pärast mediteerimis laagrit ei tundnud ka enam vajadust. Siis üleeile sai natuke patustatud, aga pidin säilitama kaine mõistuse, kuna üritasin hoida tüüpi, kellega ringi hängisin probleemidest eemal, iseenesest sai ta sellega ka ise päris hästi hakkama, aga teinekord ei tea mida narkootikumid inimesega teevad. Suutsin tüübi ilusti koju toimetada, aga pole temast midagi kuulnud peale seda, üritan nüüd ka jälle rahulikumalt võtta :P. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam ning üldkokkuvõttes läks kõik hästi. See paneb mõtlema, et alati ei ole inimestel, kes proovivad selliseid asju kedagi, kes jälgikse, et nad probleemidesse ei satuks.

8. Juuli 2009

Nii siis olen elus ja terve ning naudin oma mugavat elu suures ühikatoas, seda kõike mõnusas üksinduses :D, pole harjunud enam täitsa üksinda elama, nii et natukene imelik on :P.
Elasin öö üle ka telkimis platsil, kuigi ikka päris külm hakkas hommiku poole, nii siis olin juba 7st üleval, panin ennast soojalt riidesse ning üritasin ennast üles soojendada.
Ega suurt midagi siin teinud ei ole. Käisin rääkimas oma agentuuriga, täna üritan veel mõned CVd välja printida ning mõnedes teistes agentuurides käia. Käisin ka kinos, vaatasin Transformereid, mis oli tegelikult päris hea, mulle täitsa meeldis ning ma arvan, et nad suutsid teha teise osa parema, kui esimese, mis on suhteliselt haruldane, ma ütlen seda sellepärast, et ma eriti ei mäleta esimesest osast midagi, aga see teine osa on meeldejäävam.
Üritan siin ka oma maksud tagasi küsida, siis on rahaliselt kah lihtsam ning sõltub kui kiiresti ma selle tagasi saan, siis võib-olla ei otsigi enam tööd vaid reisin ringi.

Eks näha ole, üritan siin vabalt võtta, panin oma toa veel esmaspäevani kinni, seni jään siia arvatavasti ning peale seda vaatab...

8. Juuli 2009 Jätkub

Kuna mis ma eelnevalt kirjutasin kribasin ma mäkis, kui seal netis olin, siis nüüd ma kirjutaks lihtsalt millestki muust, kui sellest mis ma teinud olen, kuigi alguses võin mainida mis tegin ka täna veel, sest seda pole palju. Kavatsen kirjutada peamiselt endast, sellest mis ma enda ümber näen toimuvat ning sellest mis ma lugenud, näinud jne olen.

Nii siis pärast mäkist lahkumist printisin kõige pealt välja mõned CVd ning siis oma palga lehed, peale seda jalutasin mööda linna ringi otsisin kohti, kus ma saaksin oma maksud tagasi küsida, käisin paaris maksu agentuuris ning tuli välja, et need kõik on suhteliselt kallid, kõige odavam 145 ning kõige kallim kuskil 180 dollarit. Hindade erinevus on ka sellest, et odavam tuleb ette maksta ning kallima võtab agentuur minu maksust maha, mina arvatavasti kasutan seda viimast varianti, kuna minu situatsioon on veidi keerulisem, sellepärast ma kasutan ka maksuagenti. Lõpuks helistasin ühele raamatupidajale, kes küll ütles, et tema ise ei tegele selliste asjadega ning andis mulle ühe teise inimese numbri. Nii siis helistasin sinna, nemad ütlesid, et teevad seda 143 dollariga ette või siis 170 dollariga maksust maha. Mul oli kopp ees sellest ringi jooksmisest ning panin omale aja kinni reede hommikuks, eks näis mis saab.

Peale seda maksude jama võtsin aja maha ning läksin vaatasin kinos ”Year One”i, mis oli treileri peal palju naljakam, kui kinos, aga sellegipoolest polnud kõige halvem film. Kohati päris absurdne, aga mitte nii palju, et film muutuks jaburaks nagu ntx oli ”Land Of Lost”. Ütleks selle kohta, et võib vaadata, aga see pole eriti kinos vaatamise film.

Peale filmi vaatamist sõin lõunat ning hakkasin siis otsima töö agentuure. Lõppkokkuvõttes leidsin 2 agentuuri, mis tegelesid invaliidide või puudega inimestega, siis ühe mis tegeleb ainult Austraallastega, ühe mis tegeleb ainult aborigeenidega ning lõpuks leidsin ka ühe normaalse agentuuri, mis võttis minu andmed ja CV. See on üldiselt kõik mis ma linnas tegin.

Nii siis sellest millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Enamuse ajast, mis ma reisil olen olnud on minu käitumist kõige rohkem mõjutanud see, mida ma loen, vaatan ning raamatud mis ma hiljuti lugenud olen ja filmid mida hiljuti vaadanud. Nii siis peale seda, kui ma lugesin raamatut ”Something to smile about” tundsin ennast rõõmamana, kuna otsisin asjades ja situatsioonides positiivseid külgi ning üritasin leida asjades, mis mulle väga ei meeldinud motivatsiooni. Tol hetkel kui ma õieti mäletan ei istunud mulle see köögi töö eriti, kuna mulle ei meeldinud nõusid pesta ning kohati oli ka üleüldse ebameeldiv. Motiveerisin ma ennast sellega, et pärast seda, kui see tehtud, siis saab tükk aega mitte midagi teha ning lihtsalt reisida. Ning kogu see asi tasus ära tagantjärele vaadates.

Kuna sel ajal olin Jenolan Cavesis, siis vaatasin seal palju filme ning polnud suurt aega nendesse süveneda, ega filmide pointe oma elus kasutada, enamus oli lihtsalt ajaveetmise filmid nagunii. Kuigi tuleb meelde kui vaatasin ”Kung Fu Panda”t, kus ta ütles ” There is no secret ingredient, it’s just you”, ega ei olegi, keegi teine ei saa sinu elu paremaks teha, kui sina ise. Olen isegi selline olnud ning kohati jätkan olemast, kuna vanadest harjumustest on raske lahti saada ning alati on lihtsam teisi süüdistada, teistele loota või siis lihtsalt lolle põhjendusi otsida.

Järgmine raamat mis ma lugesin oli Dalai Lama ja ühe ameerika psüholoogi raamat “The Art of Happiness – A Handbook for Living”. Mis tegelikult kirjutas palju tavalistest asjadest nn ”common sense”, aga seletas lahti miks see nii on ning miks me peaksime nii käituma. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et seal oli toodud budism tänapäeva maailma, raske seletada, kelle huvi see uurib ise järele. Sealt tuli ka nii mõnedki punktid sellese nimekirja mis mul juba eelnevalt siin kuskil kirjas on. Üks olulisemaid punkte sealt oleks, et me oleme kõik inimesed ning keegi ei soovi kannatada, st. Mitte panna teisi kannatama, isegi kui teine ei meeldi sulle või üldse ning ise peab aksepteerima seda, et elu ongi üks kannatus. Väga loogiline ja tavaline, aga kui paljud tegelikult seda oma elus jälgivad.

Mina üritasin, vähemalt seni, kuni ma vaatasin filmi ”The Celestine Prophecy”, mis rääkis insightides, sorry, aga ma ei oska seda enam Eesti keelde tõlkida, mis muutub Eestisse jõudes arvatavasti probleemiks. Selles filmis oli neid 9. Ma ei hakka kõiki siin loetlema, aga kõige olulisem sealt oli see, et kuulata oma sisetunnet ning jälgida märke oma ümber, mis näitavad suunda või lihtsalt on märk millesti. Seal oli palju, millega vaielda, aga siiski midagi sellest oli aksepteeritav ning lausa motiveeriv. Üks asi, mida ma peale selle vaatamist hakkasin jälgima enda puhul oli see, et ma ei varastaks teiste energiat, pigem annaks seda ära, jagaks teistega. Mingi aeg hiljem, kui Darwinis olime hakkasin ma tundma kuidas mõned inimesed nagu oleks negatiivsed või varastaksid energiat vms, raske seletada, ei tea kas see oli minu ettekujutus või tegelikkus. Nüüdseks on see kadunud, ei tea jälle kas sellest, et kuna see tekitas minus nii palju negatiivsust, et ma hakkasin seda ignoreerima või lihtsalt tulin mõistusele. Hiljem lugesin ka raamatut, mis oli järg sellele esimesel osale (film on tehtud raamatu põhjal), aga oli veelgi raskem mul seda aksepteerida, nii et ma ei räägi sellest täpsemalt, kel huvi loeb ise.

Raske on meenutada mis järjekorras kõik oli, nii et ma räägin ühest teisest raamatust, mida ma lugesin Darwinis vist oli Paulo Coelho ”Alchemist”. Kirjutaja sitiil on väga huvitav, lihtne ning kütkestav ning temaatika ka päris huvitav. Kuigi jällegi on seal raamatus asju millega mina vaidleks või lihtsalt ei tundu minu jaoks päris õige, ei tähenda see, et seal pole muud mis mulle istus (ega muidu ma seda ka ei mainiks, kuna kui ma mainiks kõiki raamatuid mida ma siiani lugenud olen, siis ma jääksingi kirjutama :P) ning ei tähenda see ka, et see ei sobiks teistele. Kuigi see oli rohkem jutu raamat oli seal asju mis ka tegelikkuses ka kasutatavad on. Minu jaoks oluline asi, mis ma sealt leidsin oli see, et kui sa elus midagi tahad, siis kõik on võimalik. Ning üks asi veel, ta ütleb seal, et ei tohi alla anda, kui midagi väga tahad, kui sul on unistus, siis mitte leppida vähemaga. Minu puhul on see keeruline, kuna ega ma ise ka väga ei tea mida ma teha tahan, ei suuda lihtsalt seda otsust teha. Ma mäletan, et esimene asi kelleks ma tahtsin saada (see mida ma mäletan) oli kokaks. Ma tahtsin peale 9ndat klassi juba kokaks minna õppima, aga see mõte tehti kiiresti maha teiste inimeste poolt, nii et ma ei jõudnudki sinnani. Võib-olla sellepärast on ka hetkel kokaks õppimine mõttes. Esiteks, kuna see oli mu esimene mõte, mida ma teha tahtsin ning teiseks, et teha seda mida teised ei tahtnud, et ma teeks. Aga ikkagi ma ei tunne ennast kindlana, et see on see mida ma teha tahan ning raske on ennast siduda millegagi kolmeks aastaks, kui pole selles kindel. Ei soovi ka oma aega enam raisata millegi peale mida ma tegelikult ei taha ka teha ja milles pole kindel. Raamatust veel, seal kirjutab sellest jällegi, et jälgida märke oma elus ning need asjad mis hetkel tunduvad negatiivsed võivad lõppkokkuvõttes hoopis positiivsena välja tulla. Seda viimast olen ka ise tähele pannud.

Vaatasin ka filmi ”The Secret”, mis rääkis sellest, kuidas meie mõtted loovad tegelikult selle, mis meie ümber toimub. Näiteks kui me oleme positiivsed, mõtleme positiivselt ning ootame positiivset, siis on ka tegelikkus positiivne. Ning sama ka negatiivsuse puhul. See kõik on põhjendatav kvantummehaanikaga, aga jällegi teatud asjad sellest filmist on sellised mida mul on raske aksepteerida. See film on tehtud samanimelise raamatu põhjal. Minule üllatuseks on üle maailma inimesi, kes elavad selle raamatu järgi. Olen siin Austraalias juba selle raamatu kohta kuulnud ning minule üllatuseks leidsin, et ka Eestis on inimesi, kes elavad selle järgi, keda huvitab lugege blogi: http://www.suurimsaladus.ee/. Siinkohal lisaks, et väga imelik on sellistest asjadest Eesti keeles lugeda, kohati lausa naljakas. Kuulasin ka ühte Eesti keelset asja sarnasel teemal ning hakkasin seda kuulates omaette naerma, mitte et teema nii naljakas oleks, vaid lihtsalt seda kuulata on naljakas. Seda filmi vaadates hakkasin ma rohkem jälgima, mida ma mõtlen ning piirama asju millest ma tegelikult mõelda ei taha (negatiivsed) või lihtsalt mis ei too mingit kasu (eelarvamused) jms.

Kuna minu soov raha kokku hoida ning oma pagasi kaalu madalal hoida pani mind otsima raamatuid virtuaalsel teel, siis on ka minu raamatute hulgas ka audio raamatuid, raamatuid mida ma saan kuulata. Ning üks sellistest, millest ma sooviks rääkida on ”Men are from mars – women are from venus”. Väga huvitav raamat ning soovitan seda kõigile kes soovivad edukat suhet luua. Kõige olulisem punkt mida kõik peaksid meelde jätma on see, et mehed ja naised on erinevad nagu ka raamatu pealkiri ütleb, mehed on marsilt ja naised veenuselt. Siit ma tooksin näitena selle, et naised tihti kurdavad, et mehed ei kuula. Aga probleem pole selles, et nad ei kuulaks, vaid nad vastavad naiste jutule nii nagu nad räägiks mehega. Kui naine soovib lihtsalt rääkida, juttu ajada sellest kuidas näiteks tal tööl läks, siis mees hakkab asjadele millest naine räägib lahendusi otsima, pakkuma. Siin on asi, mida mehed peaksid enda juures muutma, see et nad ei pakuks lahendusi, vaid lihtsalt kuulaks. Räägime siis ka asjast, mida naised peaksid enda puhul muutma. Tihti peale tekib probleem sellest, kui naine oma heatahtlikkusest teeb soovituse, et kuidas probleemi lahendada ning mees läheb sellepeale närvi. Nagu raamat ütleb, siis elu marsil nii ei käi. Kui marsil on mehel probleem, siis ta üritab ise sellele lahenduse leida, alles siis kui tõesti häda käes või ei leia lahendust, siis pöördub mees teise mehe poole, et abi küsida. Raamat on täis asjadest mida meelde jätta ning millele tähelepanu pöörata, et suhet paremaks muuta. Olen ka varem sarnast raamatut lugenud selleks oli ... Pease ”Miks mehed ei kuula ja naised ei oska kaarti lugeda”. Siinkohal ma leian, et kui ma oleks neid raamatuid õigel ajal lugenud oleks palju probleeme olemata jäänud.

Hetkel on mul minu käes ja arvutis 16 raamatut, millest 5 on mul loetud, 6 on mul pooleli ning 5 olen lihtsalt vaadanud :P. See on lihtsalt näitamaks kuidas ma üritan aega veeta ning millisest hulgast ma need millest ma siin kirjutan, olen ma need valinud. Kuigi ma ütlen kohe ära, et siiani ma pole nii palju raamatuid tegelikult lugenud ning need 16 raamatut on enamjaolt muretsetud viimase kuu aja jooksul. Sellest ajast saati, kui Kaupo ära läks olen ma elanud rohkem eraklikku elu ning üritanud ennast harida intellektuaalselt ning spirituaalselt (ei tea kas need on üldse õiged sõnad või lihtsalt adopteerisin need inglise keelest :P).

Kirjutan siin ka ühest raamatust juba, mis mul pooleli on. Selleks on M. Scott Peck ”The Road Less Travelled”. Autor on psüholoog, kes on oma kogemused ning teadmised oma karjäärist sellesse raamatusse pannud. Kes teab, siis olen vägagi huvitatud psüholoogiast, siis see raamat kirjutab sellest kuidas psüholoogia töötab (kuigi kui mu mälu ei peta, siis on ka psüholoogia harusid mitu, see raamat räägib peamiselt sellest harust, mis otsib probleeme lapsepõlvest ja varasematest kogemustest). Olen hetkel sellest raamatust umbes veerandi lugenud ning on siiani pannud mind mõtlema väga palju oma lapsepõlvele, eks mul on olnud omad probleemid lapsepõlves mida ma soovin et poleks olnud ning mida ma sooviksin muuta, aga nagu raamatu autor ütleb, et ideaalset lapsepõlve ei ole kellelgi. Samas kirjutab ta raamatus sellest psühhoteraapiast ning ütleb, et see ei ole ainult neile, kellel on elus probleeme vaid see on viis kuidas spirituaalselt areneda. Näiteks psüholoogid ise peavad psühhoteraapias käima. Olen sellepeale varemgi mõelnud, et minna ise ka, aga siiani ei ole leidnud seda julgust ning pole leidnud vajadust, aga vaatab, kui kodumaale jõuan. Väga suurt rõhku paneb autor distsipliinile, kuna see on ainus viis kuidas spirituaalselt areneda, milles on tõepõhi olemas, kui sellele mõelda. Väga lihtne on oma maailma vaates elada ning ignoreerida oma ümber toimuvat, seda kohati väga ekstreemses ulatuses, ise sellest aru saamata, lihtne on elada muutumata. Aga selleks, et muutuda on vaja distsipliini ning muutus ise ei ole alati meeldiv, aga tuleb meeles pidada, et tulemus teeb muutuse ebameeldivuse mitu korda tasa. See on ka koht kus teine kord on vaja teiste inimeste abi, kuna alati ise ei panegi asju enda puhul tähele. Raamatus on kirjas ka see, et üldiselt jagunevad inimesed kaheks: need kes süüdistavad asjades ennast ning need, kes teisi, kohati ka segu neist kahest. Samas ta ei kirjuta kust maalt päris see piir läheb, mis on normaalne, aga eks see sõltu paljustki. Hetkel on mul peatükk pooleli, kus ta kirjutab armastusest. Mis mulle eriti meeldib on see, et ta väidab, et armumine pole armastus, inimesed võivad öelda üksteisele, et nad armastavad üksteist, aga tegelikkus selgub alles siis, kui see joovastav idüll on kadunud ning tuleb aeg ülesse näidata tõelist armastust või siis hakata oma suhte otsi kokku tõmbama. Mul endal on sellega suuri raskusi olnud ning tagantjärele mõeldes on probleem olnud selles, et ma pole suutnud piisavalt avatud ja aus olla ning seetõttu oli ka teist raske usaldada, kuna kardan haiget saada. Aga see selleks, kunagi leian kellegi, kellega oma armastust jagada ning loodetavasti toreda pere luua ning olla ideaalne isa :P.

Distsipliinist rääkides. Siis kui Austraalia sõjaväele töötasin hakkasin ka jooksmas käima, jah mina jooksmas :P vabatahtlikult. Ning ega see nii halvasti ei läinudki. Alguses oli raske, ei jaksanud, aga hiljem see jaks polnud nii võrd takistuseks, kui see pinge mis lihastes tekib. Sellest saab ka üle, aga see tähendab rohkem trenni. Ning peale sõjaväge kuni siiani pole ma jooksmas jälle käinud. Nüüd on küll jälle natuke raske, aga üritan sellest üle saada. Minu peamine mure kogu selle asja juures on minu söömine, sest ma üritan ikka võimalikult väikse rahaga hakkama saada, et see jälle ”ootamatult” otsa ei saaks, aga eks ma üritan ikkagi natukenegi korralikumalt süüa kui trenni teen.

Lõppkokkuvõtteks ei tulnud see kirjutis täpselt selline nagu ma mõtlesin, mitmel põhjusel, kuna olen väsinud ja kuna ma ei suuda ikkagi olla avatud. Palju raamatuid ja mõned filmid jäid välja, kuigi oluliseimad said mainitud, aga võib-olla neist mõni teine kord, kui ma tunnen inspireerituna.

Järgmise korrani... seni soovitan võtta kes loevad seda omale üks raamat ning hakata seda lugema, kui ei tea ühtegi raamatut, siis võtke kas või siit üks...

9. Juuli 2009

Ma arvan, et siin jooksmine on raskem, kuna pool ajast ma jooksen Alice Springsi liivasel jõepõhjal (st, et jõge ei ole hetkel, jõgi on enamuse aja aastast kuiv). Kuigi maastiku poolest on siin maa sirgem. Või siis ma mõtlen ise asja enda jaoks keeruliseks :P.

Täna tuli tuppa ka üks tüüp, kes tegi siin kandis ühe matka, 16 päevase :P. Päris lahe, tahaks ka teha, aga kahjuks ma müüsin oma telgi juba maha ning üksinda ma vist väga ei julge kah midagi nii pikka ette võtta.

12. Juuli 2009

Üleeile jõudis selle tüübi sõber kah siia. Mõlemad tegid seda matka, aga see teine tüüp, Rob oli ta nimi kui õieti mäletan, jäi teisel päeval haigeks ning naases Alice Springsi, kus ravis ennast paar päeva ennem kui taas teele asus. Tuli välja, et kõike toitu ei peagi endaga kaasas vedama vaid need inimesed, kes hoiavad rajal silma peal viivad ka toitu rajale, kindlatesse punktidesse vastavalt kokkuleppele ning täidavad ka vee hoidlaid nendes punktides. Nii palju kui ma ka mõtlen selle raja peale, nii palju leian ma ka põhjuseid miks mitte minna. Kuigi tüübid jätsid mulle siia veidi oma toitu, mis neil üle jäi, ei oleks see mulle eriti kasuks, kuna ma jätsin priimuse ning poti Darwinisse ning kogu kraami ostmine läheks liiga kalliks ma kardan. Pealegi mul on siin Alice Springsis nüüd ainult 2 nädalat aega, ennem, kui ma Perthi lähen. Eile ka lahkusid need mõlemad tüübid ja lähevad tagasi Melbourne. Nii siis naudin ma jällegi suurt tuba üksinda.

Käisin ka maksu agendi juures ning ta hakkas protestima, et ma pole resident ning ei saa maksu tagasi küsida. Ma üritasin selgeks teha, et tean inimesi, kes on juba selle tagasi saanud ning on veel vähem siin olnud ja tööd teinud kui mina. Igastahes ei jäänud ta uskuma ning lubasin asja veel uurida ja tagasi tulla. Oma uurimisega olen ma nii kaugel, et maksuameti kodulehel tegin testi, mis ütleb, kas oled resident või mitte, siis seal kui vastata, et minu enamus varadest on Austraalias (mis on ka tõsi, sest Eestisse ei jäänud mul suurt midagi) ning öelda, et ma olen siinse klubi, kiriku või mille iganes liige (mida on raske tõestada, eriti kirikul), siis viimane määrav küsimus on, et kas ma mõtlen/planeerin saada Austraalia residendiks. Kui ma sellele vastan jah, kuna ma mõtlen tulla siia kooli, siis ma tegelikult olen resident. Igastahes ei suutnud ma seda selgeks teha kohalikule maksuametnikule, siis üritan selle vähemalt selgeks teha maksuagendile. Maksuametnik ähvardas mind isegi, et kui ma küsin maksu tagasi residendina, siis võidakse mul keelata siseneda teistesse Commonwealthi riikidesse või isegi võidakse karistada reaalse vanglakaristusega. Igastahes mul on kopp ees nendest inimesetest, kes üritavad seadusi enda kasuks keerata. Üritan ka uurida immigratsiooni kodulehelt, mis nemad selle kohta ütlevad. Mina ise olen kindel, et ma saan oma maksu tagasi, aga kui see inimene, kes minu maksuga tegeleb ise selles kindel ei ole, siis on natukene jama. Pealegi on see minu jaoks oluline, et ma saaksin selle maksu tagasi. Igastahes peale kogu seda jama sain ma ilge peavalu üle pika aja jälle, nii et üks õhtu olin ma täiesti out ning läksin vara magama.

Just panin tähele, et wordis sai mul 100 lehekülge blogi just kirjutatud. Ma pole vist kunagi varem nii palju kirjutanud :D.

Eile rääkisn ka Danielleiga telefoni teel ning tuli välja, et ta vaatab mingite inimeste maja järgi hetkel ning peab silma peal hoidma 17nel linnul :P. Ütles mulle ka, et need samad inimesed otsivad kedagi, kes vaataks nende 1 linnu ja maja järgi ka Prantsusmaal, kuskil alates oktoobrist. Nii, et kui mul huvi on siis pean lihtsalt Daniellele teada andma. Üks asi, millest me veel Danielleiga rääksisime oli see, et ta on juba pikemat aega huvi tundnud selle üle, et teha mootoratta trip Aafrikas, aga ta üksinda ei julge seda ette võtta. Ma ütlesin, et ma mõtlen selle üle. Selleks, et ma saaksin seda teha pean ma Eestis mootorattaload tegema ning harjutama palju seda mootorattaga sõitmist. Arutasime veel seda, et kui ma mööda Aafrikat ringi sõidame, siis ka tegeleda vabatahtliku tööga, mis tähendab, et peab uurima, kus sellist asja toimub ning millega nad tegelevad. Kindlasti tuleb uurida, mis piirkondadest tuleb eemale hoida. Et kogu selle reisi kulusid madalamal hoida tuleb kasuks ka sponsori leidmine selle jaoks ning kui võimalik siis ka teha äkki väike film sellest tripist. Võib-olla tuleb meil ka keegi kolmas leida, kes saaks autoga olla ning varustust ja asju vedada. Oluline on ka see, et me teaksime kuidas oma rattaid parandada, mis tähendab ka õppida mehhaanika pool ära, sest arvatavasti pole eriti palju kohti, kust saab abi. Viimane asi millest me rääkisime oli kuidas ja kust oleks kõige odavam rattad saada ning mis rattad. Selle viimase asja üle polnud pikka mõtlemist ning otsustasime, et kõige parem selle jaoks on BMW 650. Aga koht kus rattad osta on natukene keerulisem. Seda kuidas rataste ostmisega LAVis on peab uurima, aga karta on, et see pole eriti odav lõbu seal. Niisiis Danielle oskas öelda seda, et näiteks kui ratas osta Austraaliast ning viia see Inglismaale pidi see tulema odavam, kui kohapealt osta. Kuigi sel juhul ei tea kuidas on selle ümberregistreerimisega või kas see on üldse vajalik. Sama lugu on arvatavasti USAga, kus on rattad veelgi odavamad, hetke majandusseisu tõttu ning dollari madala kursi pärast. Aga ei tea kuidas see sel ajal on kui me tegelikult hakkame ratast ostma. Danielle ütles, et ta uurib seda asja ning arvatavasti läheb kõigi asjade korda ajamisega kuskil aasta. Kuna ma ei tea mis on minu plaanid aasta pärast ning kus ma üldse olen, siis ma tõesti ei tea, aga kogu see asi oleks põnev ning kindlasti vapustav kogemus.

Nii, et veel üks mõte/plaan juures, mida teha. Hetke seisuga olen ma oma mõtetega nii kaugele jõudnud, et ma ei taha veel 3 aastat oma elust ”kulutada” kooliskäimise peale. Kuigi see kokaks õppimise mõte on päris hea, kuna enamuse ajast veedan sel juhul tehes praktilisi asju. Lugesin alles ka kokaks õppimisest Kanadas ning tuleb välja, et seal on õppimine ainult 6 kuud. Kuigi kalliduselt on see umbes sama, tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi odavam, kuna maksan ainult ühe semestri eest. Ning miks kulutada 3 aastat, kui saab ka lühema ajaga hakkama. Rääkisin ka ühe sõbraga Belgiast, kes ütles, et ega neil ei saagi otseselt nii kokaks õppida, restoranid vaatavad pigem varasema töökogemuse järgi. Vot nii on see elu.

Õppimise kohapealt ma veel mõtlen siin, kuigi ma tunnen suurt vajadust õppida, leian, et ma suuda teatud asju ka ise õppida, selle eest küll paberit ei anta, aga selle eest on vabadust rohkem ning tunne parem. Kuigi selle 6 kuu asja peale võib veel mõelda küll, äkki saab mujalgi seda teha, aga kuna Kanadas tahaks ära käia küll, siis oleks hea võimalus teha kaks asja ühe korraga.

Ma arvan, et selle ajaga, kui ma reisinud olen, olen rohkem õppinud kui kunagi varem. Mul ema ütles, et ülikool pole ... (ei mäleta mis see oli :P), mis eest ära jookseb ning ma arvan, et tal on õigus. Ning ma arvan, et kui ma selle asja juba ette võtan, siis teen vast mõelemad asjad juba ära, õpin kokaks ning ka psüholoogiat :P, aga lubadusi ma veel ei anna :D.

Muideks meil on siin Alice Springsis punkar tuvid :P. Päriselt! Näevad välja nagu tuvid ning suled peas püsti.

1.Juuli 2009

Niisiis olen hetkel rongil teel Alice Springsi. Just oli paari tunnine paus Kathrines, kus kes tahtsid said teha mõne tuuri või siis sai ka linnas käia ja seal passida. Ma valisin selle viimase variandi, kuna ei pidanud tarvilikuks hetkel raha sellistele asjadele kulutada. Muideks mul tuli 3 päeva palk üle :P, 400 doltsi :D homme või ülehomme tuleb ka ülejäänu. Aga ikkagi pole hetkel eriti isu millegile raha kulutada, kuna see napikas seis tekitas ikka väikese hirmu. Hakkasin küll mõtlema, et kahju, et päris metsikuid krokodille ei näinud, aga sel ajal kui Darwinis olin, siis polnud nagu võimalik.

Kirjutan ka reisist siiani ka veidike. Hommikul oli vaja ärgata vara, mis millegipärast viimasel ajal ei tekita eriti probleeme, pigem tuleb loomulikult. Võib-olla sellepärast, et harjunud sellega, kuna pidevalt on vara olnud vaja üles ärgata, aga mis seal ikka, võtan seda positiivse küljena hetkel, kuigi ega õhtul eriti tahtmist välja minna ka ei ole, ega seda suurt muidu kah ei ole :P.

Eile õhtul tuli üks kreeka tüüp ühika tuppa elama, kutsus õhtul välja baari, aga ma keeldusin. Täna hommikul ärkas ta kah vara üles koos minuga, andsin talle oma viimased limonaadid mis alles olid, kuna ei tahtnud päris kõike kaasa vedada, kott niigi raske. Siis tahtis tüüp rääkida minuga, kuidas tööga siin kandis on. Rääkisin mis mina teinud olen, soovitasin talle oma agentuuri jms. Tüüp ütles, et ta siiani oli all lõunas contractor farmides, mis tähendab seda, et ta ajas inimesed kokku, et farmides tööd teha. Andsin talle oma nr ja ta andis oma, hiljem veel kirjutas mulle mõned kohad ülesse, kus ta saab mind tööga aidata ning saab leida mulle öömaja. Natukene imelik tundus kogu see asi, aga noh arvatavasti ei satu nendesse kohtadesse eniveis.

Hommikul kõik läks hästi, kuni tuli aeg rongile minna ning siis selgus, et keegi istub juba koha peal, kus peaksin mina istuma. Tuli siis asju selgitada natuke ning selgus, et viga tuli arvatavasti sellest, et ma vahetasin kuupäeva. Õnneks suurt probleemi sellest ei tekkinud, kiiresti leiti mulle uus koht. Alguses istus minu kõrval üks hiina tüdruk, kes varsti siit lahkus, kuna ta tahtis voodi kohta vist. Igastahes mina olen häppi, kuna nüüd saan laiutada ning mugavam on magada.

Kathrine jõudes otsustasin nagu ma ütlesin minna linna ja seal ringi vaadata. Ega seal suurt midagi ei olnud, tundus ainult nagu oleks kogu linna mingi 10-15 aastat ajast maas, vähemalt hooned ja poed. Miks see nii on sain ma varsti ka vastuse, selgus, et linnas on iga mõne aasta tagant üleujutus ning inimesed suuresti ei raatsigi asju päris korda teha. Muidu väga igav linn, midagi seal teha eriti ei oleks ning paljud kohad olid kinni. Ainuke asi mis arvatavasti mulle kogu selle asja juures meelde jäi oli see tüdruk, kes mind Subways teenindas, tema sõbralikkust ning armast naeratust on raske unustada. Võib-olla seegi, et jälle unustasin küsida nime, alles kui juba bussil olin mõtlesin sellest, ei õpi oma vigadest ikkagi :P. Nüüd jääb ta lihtsalt meelde ühe toreda tüdrukuna. Kui palju on vaja tegelikult, et muuta kellegi päev paremaks, lihtsalt sõbralikkust ning naeratust...

Nüüd siis on aeg jätkata loksumist rongis ning üritan uinuda, Kathrinei tüdruk meeles.

04. Juuli 2009

Nii siis olen elus ja terve. Istun hetkel Alice Springsi McDonaldsis, kus on hetkel ainuke minule teada olev tasuta interneti koht, raamatukogu on siin tasuline. Veetsin siis 2 ööd siin ühes karavan pargis, kus olid ka ühikatoad, seda seepärast, et üheski teises kohas ei olnud vabu kohti. Koht ise on linna piiril, nii et linna on päris hea jalutuskäik, aga muidu on suurepärane. Palju ruumi, oma külmik toas, kapp, pliit ja ahi jne. Siiani olen ka ainult üksinda toas olnud. Kuna ma maksin ainult kahe öö eest, siis eile kui tahtsin juurde maksta, siis selgus, et kõik on täis, alles pühapäeval saab tagasi. Hetkel mõtlen, mis teen, aga arvatavasti võtan neil seal telgi koha, mis siis et mul telki ei ole ja veedan öö lihtsalt muru peal oma madratsi ja magamiskotiga, eks näis mis saab ja öösel näeb kui külm tegelikult on.

Külmast rääkidas, siis siin on pidevalt külm, kuskil 15 kraadi kandis päeval, nii et ma käin siin pusaga ringi ning ikka külmetan, vähemalt harjub äkki Eestisse tulekuks ära :P. Aga päike on vähemalt soe ehk siis palav, nii et kui tuulevarju leiad ning päike peale paistab on t-särgiga päris hea. Selles kohas kus ma ööbin on kohe kõrval üks väiksem mägi, kuhu üles ronimine on paras trenn, aga vaade sealt fantastiline ning väga huvitav. Ühele poole jääb Alice Springsi peamine osa, kesklinn jms, see on kõik nagu oru sees ning teisel pool on karavan pargid, lennujaam ning veel mõnigaid hooneid. Eile veetsin seal mäe otsas istudes paar tundi raamatut lugedes.

Rääkisin ka selle tüübiga, kes siin agentuuris töötab ning ta ütles, et tal hetkel pole midagi. Siin eile oli ka püha, ei tea küll miks, aga igastahes, kõigil oli vaba päev, nii et ei kuulnud ma temast midagi. Just vaatasin ka netist ühte kohta, kus kirjas mõned tööpakkumised ning tuli välja, et see koht, kus ma ööbin otsib päris palju inimesi, vaatab esmaspäeval või teisipäeval, kui agentuurist pole midagi kuulda, siis võin uurida selle kohta.

Siinkohal ma lõpetan, eks näis mis siis täna öösel saab, aga vähemalt lohutan ma ennast sellega, et homme olen taas mugavas ühikatoas :P.

29. Juuni 2009

Nii siis kõige hullem on möödas. Saigi krediitkaarti kasutatud, maksin 3 öö eest ning natuke sai ka süüa ostetud, peaks homse, ülehomse üleelama. Ülehomme siis rongile ja Alice Springsi. Üritasin siin oma mingeid asju maha müüa, aga sellest ei tulnud midagi ning pühapäeval olid paljud kohad kinni kah. Pangas ei saanud kah samal põhjusel käia.

Igastahes täna sai tööl ära käidud, mis on hea. Kui Alice Springsi jõuan on mingi väike raha sisse veel tulemas. Töö seisnes mingi kraami ühest kohast teise tõstmisest. See oli mingi transpordi ja ladustamise firma ning tahtsid, et me paar konteinerit nende jaoks tühjaks teeksime. Midagi keerulist ei olnud, kuigi suhteliselt raske töö oli ikkagi ning palav oli oli kah. Aga ellu jäin, selg annab minu lumelaua õnnetusest tunda, aga pole hullu, pole lihtsalt ammu trenni korralikult teinud. Kõige parem selle töö juures oli see, et lõpus öeldi, et võime võtta nii palju limonaadi kaasa, kui tahame. Kuna ma lähen varsti ära, siis ei hakanud üle pingutama sellega, aga tasuta saadud stuff on alati hea :P.

Eks ma vaatan, kuidas Alice Springsis selle netiga on, nii et ei oska öelda kuna minust järgmine kord midagi kuulda on.

Edit: Üks asi veel. Tsekkige seda: http://www.ekspress.ee/2009/06/27/varia/43434-presidendi-survestaja-unistan-sellest-et-eesti-riigis-oleks-voimalik-ka-koige-kohutavamaid-ideid-valja-ytelda

19.Juuni 2009

Asjad hakkavad laabuma siin jälle. Käisin just täna üle pika aja jälle tööl, päris hea tegelikult. Töö iseenesest oli lihtne, olin lihtsalt ühele tüübile abiks ühe suure peo jaoks asjade paika panemisega. Päris huvitav selle asja juures oligi see, et me olime põhimõtteliselt ainult kahekesi, peale meie oli veel helitehnik ning kaks naist, kes tegelesid dekoratsioonidega. Meie panime baari, lava ja muu vajaliku paika. Pidime kõik kohale tassime üle maja ning õigesse kohta paika panema. Huvitavaks tegi asja see, et tegemist oli parlamendihoonega ning mitte just väga väiksega. Sellesse majja mahuvad ära ministrid, opositsioon, suur köök, mitmeid funktsioonide tube, mingid riigitegelased veel, raamatukogu ning suur saal. Lisaks on ka hoonel väike terrass, koos purskaevuga. Nii, et kui ma oleks austraallane, siis ma oleks nii mõnegi inimese seal ära tundnud, aga ma ei ole, nii et mul oli lihtsalt huvitav mõelda mida küll see inimene teeb.

Natukene üritusest kah mis täna seal toimuma hakkab. Darwinis toimub selline üritus nagu V8 Racing, mis on midagi sarnast Nascarile vist, ringraja sõit, kus huvitaval kombel võistlevad ainult kaks autofirmat, Holden ja Ford. Austraalias on see päris suur asi igastahes, seda ka näitab ka see, et üritusele oodatakse kokku 800 inimest, kuigi tegelikkus on väiksem. Üritus peamiselt selleks, et mõned inimesed näeksid sõitjaid näost näkku, pluss saaksid mõne sõna juttu puhuda ja muidugi sõitjatele teeb see reklaami ning võib-olla leiavad endale mõne kena tüdruku, kellega õhtul aega veeta :P. See tüüp, kellega ma koos töötasin ütles, et ma võin kah sellele üritusele tulla, kui soovin nii, et ma lähen vaatan mis värk seal toimub siis. Esimest korda vist kui tuleb mulle tõsiselt kasuks see, et võtsin korralikud riided kaasa, sest üritusel on suhteliselt range kontroll. Muidugi peamine miks ma sinna lähen on tasuta söök ja jook :P. Alkoholi on palju ning eriti kui see tasuta on võib kergesti üle pingutada, seepärast ma mõtlen hetkel, kas võtan midagi või mitte, sest kui ma mõtlema hakkan, siis ma pole midagi joonud vist kuskil 3 kuud, igastahes alates sellest ajast kui Uus-Meremaalt tulime. Pealegi pean homme tööle minema.

Täna tööl olles Cathrine agentuurist helistas mulle ja küsis kas ma eile koosolekul käisin, kus räägiti töö kohta. Ma ehmatasin ära ja ütlesin, et ei käinud, kuna keegi ei öelnud mulle, lisaks olid nad andnud tööandjale ka vale numbri. Õnneks Cathrine saatis mulle selle inimese numbri, kes sellega tegeles ning helistasin talle, õnneks kõik oli korras, lihtsalt küsis kas ma ikka tulen ning ütles, et võtavad minuga ühendust ja ütlevad kuna ning kust nad mind homme peale võtavad. Nii siis, pean homme 9:30 Darwin YHA juures olema ning siis võssi. Öeldi, et pidi saama seal kandis ujuda ning võib-olla ka sõduritega püssi lasta. Jään igastahes ootama. Olen oma agentuuri üle väga õnnelik, sest tänu teile olen teinud päris huvitavaid asju ning soovitan teistelegi, kui Austraaliasse tulevad Integrated abi kasutada, neil on kontoreid igal pool üle Austraalia.

Üks asi veel mida ma mainida tahan on see, et alles nüüd, kui mul sellest enam eriti kasu ei ole tuleb välja, et selles raamatukogus, mis parlamendihoones on, on ka tasuta wireless interneti. Suhteliselt nõme on see, et siiani olen ma kogu aeg maksnud interneti eest. Täna ma ei saa enam internetti seal nagunii kasutada, kuna seal on see üritus. Üritan selle blogi veel täna ülesse panna, ennem kui pidusse lähen. Ning pean veel asju pakkima homseks. Hakkan parem tegutsema, sest kell on 6 juba, pidu algab 6st ning kestab ainult paar tundi.

Mul on selline tunne, et inimesed sealpool ookeani hakkavad juba minu laadseks muutuma, ei vasta enam kirjadele kah. Tegelikult ma ei muretse sellepärast, vast nädala pärast kui tagasi netti saan on mõned kirjad mida lugeda ning see teeb meele alati rõõmsaks, samas mida vähem kirjades kirjutada, seda rohkem on näost näkku rääkida... või mitte... ei tea.

Kuna mul oli dollar internetti veel alles, ehk siis 15 min, aga kuna see nett paneb siin näkku, sain olla netis ainult 2 min ja viskas mind välja, nüüd pean juurde maksma dollar, aga päris ka teen seda kui tean, et raamatukogus saab tasuta. Jääb see blogi ülesse panek kunagi hiljemaks. Ciao, ma nüüd peole :P!

22. Juuni 2009

3 päev võssis, kell on hommikul 5. Pidime sel ajal alustama, aga keegi pole üleval veel. Kokk, kes ise hakkas ajama, et peab hommikul vara tööle hakkama paneb kõige mõnusamini und :P. Mis mina teen? Ärkasin 4:30, ajasim oma asjad korda, tegin mõned kätekõverdused ja nüüd kirjutan natuke siia kah. Alguses oli äratus tegelikult 4st, kuna mõtlesin, et lähen veel jooksma kah, aga kuna päris pime on, siis jätsin selle katki, lähen kunagi hiljem, kui meil puhkepaus on.

Mis siis toimunud on? Viimati kirjutasin, et lähen peole. Käisingi, vaatasin kuidas rahvas ennast tasuta joogist purju üritas juua. Nüüd siis saan aru, miks sisse lasti ainult 2 tundi, inimesed üritasin võimalikult palju võimalikult kiirest juua. Üldiselt oli suhteliselt igav pidu, sain küll natuke midagi kõhtu, aga joogi poolelt piirdusin ainult apelsini mahlaga :P. Ilutulestik oli tegelikult päris huvitav, aga Eestis olen palju paremaid näinud. Kõned olid kohati kah huvitavad, kuigi need olid lihtsalt riigiametnikud ning sponsorid, kes rääkisid seal, üks juht kah tegelt. Sellise peo kohta oli see väga mitteametlikum, kui arvasin, mis iseenesest oli hea.

Järgmine hommik pakkisin oma viimased asjad, sõin ning siis viisin oma mõned asjad backpackeri pagasihoidu. Võtsin oma matkakoti ning jalutasin Darwini YHA poole, kus ootasin, et mind peale võetaks. Sõjaväe kohta hilinesid päris palju, aga mis seal ikka, ega Austraalia kohta ongi palju loota, et kõik läheb alati nii nagu öeldakse. Sõit võttis kuskil tunnikese või enam ning siis jõudsime juba siia võssi, kuhu hakkasime ennast sisse sättima. Kuigi esimene asi, mida me tegime oli, laadisime kogu meie toidukraami veokist maha. Kuigi ma arvasin, et meil ei olegi mingit õiget kööki, aga tuli välja, et on, iseenesest päris suur ja ok, meie prantslasest kokk, küll eriti vaimustunud sellest kõigest ei olnud ning ta eriti sellest siin eriti mõnu ei tunne.

Magame me sellistes hüttides, mis on lihtsalt metall seinad ja katus peal põhimõtteliselt, noh, elekter on kah. Anti meile sellised telgimoodi sääskede võrgud kah, väike nagu voodimoodi asi ja magamiskott. Õnneks võtsin oma magamiskoti ning madratsi kaasa, on päris hea tegelikult magada, teistel on muidugi probleeme. Üldiselt on kõik väga lihtne siin ning suurt luksust ei ole, mulle muidu täitsa meeldib.

Esimene ülejäänud päev seisnes põhiliselt lihtsalt koristamisele. Minu teine päev samuti ning kuna ma koristasin, siis ei lubatud mul köögis suurt midagi teha, teistel oli eile köögis natukene probleeme, millese ma hetkel ei lasku, võib-olla kunagi hiljem. Täna aga peaksin taas köögis olema ning süüa hakkama tegema. Meie kokk ärkas üles, nii et peab vist vaikselt tööle minema, eks ma üritan kirjutada veel mis huvitavat toimub.

23. Juuni 2009

Uus hommik, aga seekord sai veidi hiljem ärgatud, koguni pool tundi hiljem :P. Eilne päev läks päris hästi, suhteliselt väsitav oli, aga muidu kõik ok. Kuna üleeile, siis kui mina koristasin, oli teistel köögis probleeme, ei saanud sööki õigeks ajaks valmis ja välja köögist.

Agentuur ütles meile muidu, et meil on võimalik osa võtta osadest asjadest siin, aga nagu näha ei ole meil siin eriti aega. Siin öeldi, et kui me ära läheme, siis saame ka mingit stuffi kaasa võtta, eks seda näha ole. Eile käisid kõik terve päeva laskmas, aga meie pidime köögis passima terve päeva.

Ega ma hetkel suur midagi ei oskagi kirjutada, kuna võib öelda, et päevad hakkavad korduma, väikeste erinevustega, aga üldiselt jääb tegevus samaks: töö, puhkus, töö, puhkus jne. Ei usu, et homme üldse midagi kirjutan, võib-olla siis, kui midagi huvitavat teeme.

Peace out...

Jätkan nüüd õhtul, peale tööd, kuna ootan kuna mu pesu pestud saab. Kell on õhtul 9:30, hommikul peab 5st tööl olema. Homme olen jälle koristaja ametis, seekord peaks lihtsam olema, rohkem saab puhata ja vaba aega. Täna oli meie kokk vihane kõigi ja kõige peale, nii et polnud just kõige meeldivam päev, aga eks ma leian ikka positiivseid asju tänase päeva juures. Teised on juba voodis ning üritavad magada, aga nagu ma aru sain ei ole neil eriti hea uni siin. Ma magan küll päris hästi, ma magan üldiselt alati hästi ning ma arvan kasuks tuleb see, et ma oma madratsi kaasa võtsin :P.

Igastahes ma leian, et see on huvitav kogemus, kuigi kui peaks teist korda tegema paneks mõtlema. Hetkel on see kõik mulle ka väga oluline, kuna ega rahaliselt mul kõige paremini ei lähe ning palk on päris normaalne, kuigi sellise tundide arvuga peaks olema tunnipalk, aga hetkel olen kõigega rahul :D.

Ega ma rohkem ei oskagi midagi kirjutada, kuulan veidi mussi ja lähen vaatan pesu.

24.Juuni 2009

Istun siin õhtul jälle, ootan pesu. Koristaja töö oli seekord kõvasti lihtsam, kui esimene, kuna ei pidanud suurt puhastust tegema, lihtsalt et näeks ok. Üldiselt oli mõnus lihtne päev, sain asju rahulikult võtta ning palju puhata isegi.

Täna käisime ka ”linnas”, suurt midagi ei teinud seal, teised tahtsid midagi osta, aga mul küll suurt vajadust ei olnud, kuigi ostsin omale igaks juhuks uue hambapasta, kui praegune peaks otsa saama. Sain ka siis vaadata, telefonist oma maili ning vaatasin, et olin saanud agentuurist palgalehe, minu pettumuseks ei olnud seal eelmise nädala siin köögis tehtud palka. Suhteliselt jama, sest kui ma pean Darwinis veel vähemalt 5 ööd veetma, siis mul on selleks ainult 90 dollarit ning üks öö maksab 30 doltsi pluss ühekordne hind 30 doltsi, mille saab tagasi kui ära lähen, aga seni on see seal kinni. Peab midagi välja mõtlema, kuna vaja veel sööki ja 1 juuli hommikul pean saama rongijaama.

Hetkel hakkasin mõtlema sellele, et lugesin just orkuti foorumist, kuidas üks murelik lapsevanem kirjutas seal ning küsis nõu elu kohta Austraalias. Ta rääkis, et tal poeg oli tulnud siia mingi kuu aega tagasi ning selle ajaga koos lennupiletitega kulutada 50 000 krooni ning see kõik olevat tulnud tema rahakotist ning poeg ainult küsib juurde ja väidab, et tööd ei ole. Ma ei hakka hetkel pikalt arutlema selle üle, aga 50 000 on küll üüratu summa kuu ajaga kulutada, isegi Austraalia kohta. Endalgi siin raske elu hetkel, aga siiani pole küll olnud vaja olnud koduste abi ning mul on hea meel selle üle, saan endaga ise hakkama.

Siinkohal ma lõpetan, pesu peaks valmis olema ning silmad kipuvad juba siin arvuti taga kinni vajuma. Homme peab ärkama 4:30 nagu täna hommikulgi.

25.Juuni 2009

Veel üks päev on õhtusse jõudnud. Homme on viimane tööpäev ning suundume tagasi Darwinisse. Tänane tööpäev oli suhteliselt kerge, sai palju istuda ja passida, mis on tegelikult päris hea, kuna jalad on päris valusad juba sellest pidevast seismisest ning sai ka siin igapäev jooksmas käidud ja kuna ma siiani suur jooksja ei ole olnud, siis annab see tunda.

Homme on veel vaja veidi koristada ning köök kokku pakkida. Ei tea mis saab kui Darwinisse jõuame, kas ühikas ruumi üldse on ning kuidas ma rahaliselt saan, viimase lahendusena saab isa krediitkaarti kasutada, kui sedagi, kuna mul pole hetkel ühtegi Eesti pangakaardi pini, aga võib-olla saab krediitkaardiga ka allkirjaga hakkama. Ei taha hetkel sellele mõelda, eks homme näha ole.

Kirjutan ka siis mida ma siinsest sõjaväest arvan. Kuna sõjavägi on siin vabatahtlik, siis on ka elu siin vabam. Kuigi see siin päris sõjaväe baas ei ole, siis ei oska öelda elu kohta baasis midagi, aga ma arvan, et ega see väga palju erinev ei saa olla. Enamus rahvast passib niisama ja ajavad lihtsalt juttu. Mõned käivad ja sõidavad ringi kah, viivad kadettidele midagi või käivad neid lihtsalt kontrollimas. Käsutavad kah päris palju teisi, ega tihti peale ei mõtle teiste inimeste peale ning tegevuse praktilisele küljele. Siis sellepärast võib juhtuda, et peab tegema asju topelt või siis ainult osaliselt. Samuti ei liigu ka informatsioon millegipärast ning antakse vale informatsiooni, mille tõttu tuleb teha mõtetut tööd ja raisatakse palju erinevaid ressursse. See on minu arvamus, kuidas mina siin asju näen. Need on põhiliselt negatiivsed asjad mida ma näen, aga see ei tähenda, et häid külgi ei ole. Kui oleks siin sõjaväelane, siis oleks palju aega erinevaid asju teha ning ma arvan, et oleks võimalik ka päris huvitavaid asju proovida ja põnevalt aega sisustada võssis ringi tõmbamisega, laskmise, trenni tegemisega jms. Ning on ka muid häid külgi, aga neid ei hakka hetkel välja tooma.

Kogu see asi on pannud mind mõtlema minu enda ajateenimise peale ning ootan nüüd seda veel vähem. Oleks see vabatahtlik, siis ma arvan, et võiks isegi seda teha, aga kohustuslikus korras küll ei tõmba eriti. Üks asi mis ma ka mõtlesin on see, et riigil on hetkel on rahaprobleemid ning kui palju riik kulutab nendele sõjaväes, kes seda üldse teha ei taha. Kuigi ma täpselt ei tea kuidas ajateenimine välja näeb on mul mingi ettekujutus olemas ning leian, et riigis, kus inimõigused on olulised ei tohiks riik sundida inimesi tegema midagi mida nad teha ei soovi ning kasutada oma rahval füüsilist ja psüühilist vägivalda.

Igastahes siin ma lõpetan, lähen vaatan oma pesu ning panen kuivama. (ma pesen oma tööriideid iga päev, kuna ma tööl higistan palju ning kõik see rasv ning hais jääb riietele külge kergesti.

Over and out...

27. Juuni 2009

Olen tagasi Darwinis. Eile sai lõpuks läbi minu sõjaväe karjäär. Jõudsime Darwinisse kuskil 1 ajal päeval ning hea asi selle juures on see, et meile ikkagi makstakse terve päeva eest ka selle eest. Viimane päev seisnes peamiselt koristamisest ja asjade vedamisest. Õnneks palju tööd tegid ära kadetid, nii et me saime mõnusalt puhata, mitte küll kogu aeg, aga päris palju.

Darwinisse jõudes chekkisin backpackerisse sisse ja maksin oma viimase raha selleks, et kahe öö eest maksta. Sai siis kiire dušš võetud ja agentuuri mindud. Seal selgus, et meie palk on kogemata kellegil kahesilma vahele jäänud ning neil on väga kahju ja me ei saa seda palka ennem järgmise nädala teisi- või kolmapäeva. Ma olin natuke pahane nende peale, aga mis seal ikka, tuleb kuidagi hakkama saada. Võib-olla saab midagi saata Eestist siia või viimase variandina kasutan isa krediitkaarti.

Samas ma ei tea, kas mul on piisavalt andmeid, et rahvusvahelisi makseid minu kontole teha ning pank avatakse alles esmaspäeval, et need andmed saada. Kogu sellest asjast võib jääda mulje, et mul oleks hull mure, kuidas ma hakkama saan vms, aga tegelikult ma üritan mitte kulutada oma energiat selle muretsemise peale, pigem üritan leida lahendust ning kui ei leia, siis saan ikka kuidagi hakkama nagu alati.

Esmaspäevaks pakkus agentuur mulle veel ühe töö, ainuke probleem sellega on see, et on vaja kuskile bussiga sõita, aga ma ei tea kas ma saan seda endale lubada :P. Kui agentuur mulle midagi pikemat asja ei leia hetkel, siis mul on pilet Alice Springsi juba 1. Juuliks olemas, siis saab edasi liikuda.

Üritan täna ka siis lõpuks seda tasuta internetti raamatukogus kasutada, aga see avatakse alles kell 1, mis ma selle ajani teen, ei tea.

16. Juuni 2009

Situatsioon on selline, et reedel lähen tööle. Lähen asju tassima jms asja tegema, ega väga täpselt ei teagi mida, ainult seda, et reede hommikul kell 8 pean parlamendi hoone juures olema ja ühe tüübiga kokku saama. Ning siis laupäeva hommikul kunagi võssi, sõjaväele süüa tegema. Agentuurist kunagi helistatakse ja öeldakse, et kus ja kuna me olema peame. Kogu see sõjaväe asi pani mind mõtlema, et kui Eestisse lähen, pean ise kah aega teenima minema, mis ei tõmba mind eriti. Aga eks näis, loodan, et saan kuidagi ära, midagi saab ikka välja mõelda.

Tahan veel kirjutada kirjutamisest. Ma ei tea miks ma üldse kirjutama hakkasin, teadsin, et minus seda kirjutaja soont ei ole ning õigekeele võib minu puhul täitsa ära unustada. Võib-olla sellepärast, et proovida äkki tuleb midagi head välja ning sellepärast, et hiljem kunagi oleks ise huvitav lugeda, mida tegin ja kuidas ennast tundsin. Alguses vist mainisin kah seda, et kui USAs käisin, siis sellest on mul mälestused ainult piltidena ning olen väga palju ära unustanud. Miks ma inglise keele valisin, ega ma seda ei mäletagi enam, tahtsin vist olla teistsugune ning tundsin, ennast mugavamalt ja vabamalt inglise keeles kirjutades, kuna pean ennast paremaks inglise keeles suhtlejaks, kui Eesti, aga kuidas asi reaalsuses on, ei oska öelda, tean ainult et tunnen ennast võõras keeles rääkides julgemalt, kui oma emakeeles. Ise lugedes varasemalt kirjutatut tundub, et see on natuke tundetu ja kuiv. Olen detailidega natuke üle pingutanud ning ega kohati, pole väga lihtne aru saada kah, mida ma mõtlen, kuna ma kirjutan väga vabalt, nii et teistel on minust aru saada raske. Kuigi vist minu detailsus ongi pigem vist sellepärast, et aru saada, mida ma öelda tahan, siis tegelikult kohati teeb see asja keerulisemaks. Minu viitsimine artikklitest (ning üldiselt kah tegelt jälle :P) kirjutada on vist nagu raugemas ning selle nädala lõpust alates pole ka aega enam, siis ei luba midagi kirjutamise kohta.

Kuna olen juba pikk aega mõelnud plussid ja miinused kirja panna ülikooli mineku kohta, aga pole nagu ikka viitsinud, siis eks ma üritan praegu midagi kirja panna. Alustame sellest, et miks ma peaksin minema, kuna sellele tundub lihtsam argumente tuua, sest nii mõnigi inimene on selle töö minu eest ära teinud.

Miks ma peaksin?

Sest paljud ootavad seda minust.

Sest siis on tööd lihtsam leida ning karjääri teha.

Sest see on tüüpiline tänapäeva ühiskonna valik.

Sest ma saan teha ning proovida ülikoolis palju erinevaid asju.

Sest võin ülikoolist leida palju huvitavaid inimesi.

Sest siis ma ei pea veel paljude asjade pärast hakkama muretsema.

Sest siis on mul suurte valikute tegemine mõneks ajaks tehtud.

Sest see on kõige turvalisem ja kindlam valik.

Sest ma võin õppida ühtteist huvitavat selle protsessi käigus.

Sest see teeb mind huvitavamaks inimeseks?

Sest siis saan ma erinevaid toetusi ja soodustusi.

Sest siis mul on vaheajad ning saan mitte midagi teha.

Sest siis saan võib-olla vahepeal semestri või kaks kuskil mujal olla.

Sest siis võib-olla kaob minu mässumeelsus ning oma leian lihtsa tee.

Sest siis võib-olla ei pea sõjaväkke minema.

Jne.

Miks ma ei peaks?

Sest siis võib-olla leian huvitavama ja vähem käidud tee.

Sest siis ma saan oma aja kulutada kuidas tahan.

Sest ülikool ei jookse eest, võin sinna minna kuna tahan.

Sest siis ma ei alusta ”rat race”i, võttes omale veel suurema laenu.

Sest siis ma saan teistsugune olla.

Sest siis ma saan asju oma kogemustest õppida, mitte pimesi teisi uskuma.

Sest siis võib elu huvitavam, ebatavaline ning mitte rutiinne olla.

Sest ma ei tea veel mis mulle meeldib, mida ma teha tahan.

Sest siis ma võin midagi muuta, aidata inimestel silmad avada.

Sest karjäär on 20nda sajandi leiutis.

Sest ülikooli kõrvalt pean arvatavasti ka tööl käima ja vaba aega pole.

Jne.

Kuigi põhjuseid miks ma ei peaks ülikooli veel minema on palju rohkem kui peaks, siis ma arvan, et võin leida ka rohkem punkte, kui mõelda. Ma pole veel otsust teinud, aga ma mõtlen selle asja üle veel.

Midagi millele mõelda. Miks on paljud asjad mõttena palju paremad, kui tegelikkuses? See mõte tuli mulle üritades öelda teisele inimesele, midagi mis mõttena tundus suurepärane, aga öeldes on imelik. Olen seda sama ka teistelegi öelnud juba, aga alati tundub kuidagi imelik, võib-olla sellepärast, et inimesed tavaliselt ei mõtle, ega ütle nii. Kuigi selle öelduga mõtlesin ma ainult kõike kõige paremat.

Siin ma lõpetan oma kirjutamise, kuna järsku pole mul enam ühtegi mõtet.

10. Juuni 2009

Nii siis… ega mul ei ole suurt midagi oma elust siin rääkida, juba pikemat aega veedan oma aja siin mitte väga kalliks saanud (kui nii võtta siis rahaliselt kalliks küll :P) backpackeris. Üritan ikka tööd leida, aga siiani pole edu olnud. Olen ringi käinud ning uurinud, aga ei ole midagi, mida tahaks ja mida saaks teha. Üldiselt ma arvan, et kui ma hakkaks siin restorane ja hotelle läbi käima, siis ma midagi leiaks, aga ma ei tee seda. Miks? Sest ma ei taha linna ”kinni” jääda, üritan ikka leida tööd kuskil linnast väljas, eelistatavalt kuskil huvitavas eraldatud kohas, tehes midagi põnevat :P. Hetkene situatsioon paneb mind aga mõtlema ning seetõttu ka järeleandmisi tegema. Osade töökohtade jaoks on ka vaja autot, mida mul ei ole. Ma olen siin Darwinis juba piisavalt kaua olnud ning aeg oleks edasi liikuda. Aga kuhu? Hetkel vist kõige parem plaan oleks minna kas Alice Springi või Perthi, mu sisetunne kaldub selle esimese poole. Selle nädala lõpuni veel passin siin ja vaatan, kui ei leia midagi, siis liigun edasi. Nii palju siis minu põnevast elust :P

Kuna mul suurt muud pole rääkida jätkan huvitavate uudiste kommenteerimist. Tegelt kõige pealt tahaks mainida, et elu liigub kiiresti edasi, vähemalt nende inimeste elud, kes kodumaal on. Seda minuga võrreldes. Minu elu liigub ainult ühest kohast teise, aga suurt muud liikumist nagu ei tähelda. Nii, et tore on kuulda inimestes, kes seal Eestimaal on ning teada, et nad teevad midagi kasulikku :P. Kasulikkus on suhteline, aga see kui keegi perele juba mõtleb ning pulmi peab on minu arust päris kasulik tegevus. Samuti sünnipäevade pidamine ning aasta võrra vanemaks saaminegi on siit vaadates päris kasulik tegevus. Kahju on, et pole ega saa ise sellistest üritustest osa võtta. Ainuke mis teha saab on teiste üle head meelt tunda, õnne soovida ning kui kunagi näeb siis suur karvane kalli teha. :D

Sain vastu näppe: http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23810475
Tuleb välja, et artikklid mida ma loen ühtivad üldiselt minu maailmavaadetega. Tõsi ta on, et loen artikkleid, mis mind huvitavad, aga see et artikklid osapoolteks jagada on päris keeruline teema ning seda saab üldiselt ainult poliitiliste artiklite puhul teha või teemade puhul, kus on osapooled selgelt eristunud. Kuna ma nõustun vaba tarkvara ning failivahetusega internetis, siis selgelt ma ka väljendan oma arvamust sellekohta. Ning kui keegi suudab mulle põhjendada miks inimesed ei võiks targemaks ning huvitavamateks saada läbi vaba infovahetuse toomata põhjuseks selle, et firmad kaotavad sellega palju raha olen valmis kuulama ja vajadusel oma arvamust muutma.

Poliitilised artikklid mind üldiselt ei huvita, nii et siinkohal oleks raske minu puhul eristada minu poliitilist eelistust, kuigi ma võin kohe öelda, et Keskerakond mulle ei meeldi :P. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23777027
Nii palju siis poliitikast :P. Ei väga üllas tegu mida Mari-Ann tegi ning austan teda selle otsuse puhul. Koos abikaasaga neil peaks olema päris piisav sissetulek, et ilusti ära elada ning nälga nad ei jää. Oleks teisigi, kes julgeksid selle sammu astuda oleks meie riik igati parem ning aitaks ka eelarve probleemi puhul, noh vähemalt midagigi :P. Siin kohal tahan ka mainida, et kui ma õieti mäletan, siis Mari-Ann ja Tunne Kelam on usklikud, kui see peaks midagi tähendama. Mäletan, kui algkoolis Tunne Kelamile kirjutasin kirja ning vastuse sain, päris uhke tunne oli :P. Igastahes respekt teile ning hoian pöialt.

Poliitikast ka nii palju veel, et huvitusin ikkagi eurovalimistest ning Indrek Tarandi saavutusest. http://www.delfi.ee/news/eurovalimised/uudised/article.php?id=23802051
Hea point on selle asja juures, see et ma võib-olla oleks samuti teinud. Protestiks praeguse valituses vastu ning Keskerakonna vastu andnud oma hääle kas just talle, aga kellegile teisele. Kuigi valitsust see paremaks ei muuda, oli eelmine üks pask ning ega seegi kaugele sellest ei jää.

Lugesin uudiseid ning artikkli pealkirjas oli üks tuttav nimi, lähemalt lugema hakates tekkis mul tunne, et ma tean teda. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=23777509 Kui ma ei eksi, siis ma käisin temaga samas põhikoolis, sest artikkliski ütleb, et ta pärit Otepää lähedalt, ning seal kandis ongi ainult kaks suuremat kooli. Ma ei ole küll 100% kindel, et see on see inimene, keda ma mõtlen. Igastahes mul on hea meel, et sealt kandist tulevatel inimestel hästi läheb, lihtne see igastahes pole. Tubli poiss!

Vähemalt kellelgi jätkub positiivset meelt masu poole pealt. http://www.ekspresskinnisvara.ee/est/uudised/uudise_n2itamine.php?id=1559 Keep up the good spirit ning soovin edu. Ma arvan, et praegu on tõesti päris hea aeg selliste asjadega tegelemiseks nagu kinnisvara soetamine ning küsimärgiga ka ettevõtte alustamine.

Kuna mind on hakanud investeerimine ning üllatus, üllatus majandus isegi. Kuigi see numbrite asi mulle väga ei istu, üritan selle tasa teha üldisest pildist arusaamisega. http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1160723 Arvamusi on hetkelisest investeerimise võimalustest palju, nii et krt sa tead mis lõppkokkuvõttes see õige tee on. Samas nagu öeldakse, julge hundi rind on rasvane ning midagi kes ei riski, see ... söö. Saate aru küll :P. Kes ütleb, et praegu on just õige aeg investeerida USAsse, kes ütleb ei tuleb neist hoiduda. Siinkohal ma tahan mainida, et aktsiatega ei teenita ainult nende väärtuste tõusuga vaid õiged investorid teenivad ka kui väärtused kukuvad. Ainuke probleem on tõesti USAga hetkel see, et keegi ei tea, kuhu pidi need aktsiad seal liikuma hakkavad. Igastahes julgust ja pealehakkamist neile, kes sellega tegelevad.

Võiksin siin veel kirjutada artikklite kohta mida lugesin. Kuidas intelligentsed ning muidu lahedad inimesed elu rataste vahele jäävad põhinedes sellele, et kuidas Jõhvi Gümnaasiumi ainuke kuldmedal tuleb tegelikult vangimüüride vahelt. Või sellest, kui tublid Eesti kaitseväelased on, aga kui mõtetu kogu see vägivald on, põhinedes sellele, et varsti on Eesti kaitsevägi Afganistanis suurim võrreldes riikide rahvaarvuga. Kommenteerida uue Windowsi kohta ning Microsofti maha teha, ise samas huvitudes, äkki tuleb sellest midagi head. Sellest, et maailmas on vähemalt üks metroo, mis töötab taastuvatest allikatest saadud energiast ning anda thumbs up, lootes, et oleks rohkem selliseid tublisid inimesi, linnu, riike. Või kommeteerin uurimuse kohta, et veised suudavad tajuda maa magnetvälja, huvitav mille jaoks selline uurimus vajalik oli küll. Võib-olla kuskil karjamaal ära eksides vähemalt tead, kus põhi-lõuna on. Samas paneb mõtlema, äkki suudavad inimesed ka seda teha. Kirjutada sellest, kuidas Rootsi Piraadipartei sai ühe koha europarlamendis, soovida edu neile ning loota, et nad asjaga väga üle ei pingutaks, ühiskond suudab hakkama saada ainult väikeste sammudega muutuse poole, samas et vähemalt midagi võiks tehtud ka saada. Inglismaal on üks mees keda on 153 korda arreteeritud. Huvitav kas see viitab millelegi? Võin ka kirjutada sellest, et avaldati uurimus, mis näitas, et muusika kuulamine trenni ajal on hea :P Ma oleks seda sama väitnud varem juba. Samas toob välja, et tempo lool peaks olema sama kiire või kiirem, kui sinu tempo.

Ma küll ei tea miks see küll vajalik uudis on ning miks see valimiste päevaga seotud on, aga http://www.maaleht.ee/2009/06/07/uudised/7263-paevapilt-kainestav-valimispaev---olu-vedeleb-tanaval ma ütleks et joomise piiramine teeb ainult kasu.

Sellised on siis artikklid mida ma seekord lugesin. Igaüks võib selle põhjal teha omad järeldused sõltuvalt esimesest artikklist ning võib mulle teada anda kas minu loetu läks kokku väidetega mis seal on, sest mul on natuke raskusi ning ma pole päris erapooletu kah :P.

Ma mõtlesin vahepeal, et kirjutan ka millised ideid, viise maailmas elamiseks on. Täpsustades võin ma öelda, et kuna ma olen üritanud põhimõtteliselt siia tulekust saati välja mõelda, mida mulle meeldib teha ning mida ma tahan teha, siis olen ka lugenud, kuulnud, näinud erinevaid viise kuidas seda leida/ kuidas elada. Aga ma ei tea kas ma seda teen. Igastahes see annab mulle mõtteainet järgmiseks korraks, kui ma viitsin midagi üldse kirjutada.

Make love, not war :P Imestama panevalt tuntud väljend üle maailma, aga samas väga õige, mitmeti kasutatav ning mitmeti arusaadav, internatsionaalne.

12. Juuni 2009

Suhteliselt palju on juhtunud nüüd viimase 2 päevaga. Ma pole päris tükk aega nii palju asju ajanud kui täna. Ei tea täpselt kust alustada, loogiline oleks, et algusest, aga kuna ma ei tea, kus see algus on, siis alustan sealt, kus midagi toimuma hakkas :P. Ostsin mina eile ära pileti Alice Springsi laupäevaks, kuna leidsin, et tööga on siin suhteliselt jama lugu elamine siin kallis. Kuna kõige odavamad piletid olid otsas, siis ostsin 20 dollarit kallima pileti, sest muidu ma oleks pidanud kolmapäevani ootama ning see raha oleks nagunii elamisele ära kulunud.

Pakkisin toas juba asju ja värki, kui Brian kutsus mind Mindil Marketile, ma mõtlesin mis seal ikka, äkki on huvitav. Üks Briani sõber ühines meiega ning niisiis astusime me sinnapoole. Poole tee peal helistab John agentuurist ning küsib, et kas tööd tahad teha alates laupäevast või esmaspäevast. Ma olin muidugi hullult häppi, ega kuulanud teda korralikult, mõeldes, et ei kasuta oma piletit lihtsalt. Ütlesin, et jah teen ära ja tulen hommikul officisse. Kui lõpetasin kõne hakkasin mõtlema, et kui kauaks ta mind tahtis. Mõtlesin, et peaks tagasi helistama ja küsima ning selgitama situatsiooni. Imelikul kombel ta tegi mulle tummaka. Ma helistasin tagasi, kuna tahtsin nagunii rääkida asjast. Tuli välja, et tummakas oli kogemata. Selgitasin olukorda ning ta ütles, et tööd on ainult paariks päevaks, ma siis ütlesin, et sel juhul pole mul mõtet siia jääda. Natuke pahane ta oli, aga kuna tööotsijaid siin palju, siis tal probleemi ei tohiks olla kellegi leidmiseks. Ütlesin talle, et ma tulen nagunii officist järgmine päev läbi ning küsin Alice Springsi offici numbri ja aadressi.

Lõpuks jõudsime ka marketile. Ma ütlen lõpuks, kuna me läksime mööda teed, mis läks ringiga. Jõudsime just sinna päikse loojangu ajaks. Päris ilus loojang oli, kahju et fotokat pole, minu fotograaf on teel kodupoole ning mul pole millegiga pilte teha. Võib-olla saan mõned pildid Brianilt sellest. Loojangut vaadates tuli mul meelde artikkel, mis kirjutas uutest pilvedest, mis on avastatud. Need meenutavad nagu mere pinda kui vaataks seda kui sukeldujana. Need pilved mis ma seal nägin täpselt meenutasid seda. Päris huvitav, vähemalt midagi olen õppinud ja midagi on meelde jäänud. Marketist veel nii palju, et seal oli kõige rohkem inimesi, mida ma siiani näinud olen, nii et ma ei tundnud ennast väga hästi seal rahvamassist läbi pitsitades. Aga millegi pärast tundus see parem, kui kõige esimene kord kui seal käisin. Istusime, rääkisime, sõime ning nautisime muusikat. Varsti oligi aeg juba taas ühika poole liikuda.

Järgmine päev ehk täna. Pärast oma hommikusi tegevusi läksin kohe agentuuri. Sinna jõudes oli Cathrine tagasi oma puhkuselt. Alguses tsättisime niisama, siis sain Alice Springsi offici numbri ja aadressi. Mingil hetkel tuli John sisse, rääkisime oma väiksest arusaamatusest ning ütles siis, et kas ma ei tahaks ikkagi tööd teha, nädal aega, kuskil sõjaväe noorte väljaõppusel, täna pidi kinnitus tulema, kas on ikka kitchen hande vaja. Palganumbrid tundusid päris head, nii et hakkasin mõtlema selle peale, ühe päevaga oleks piletid tagasi teeninud. Siis Cathrine ütles, et ma uuriks, äkki saab piletid edasi lükata, mõneks teiseks kuupäevaks. Lubasin uurida ja teada anda. Olin juba lahkumas, kui Cathrine andis mulle kaks filmi voucherit, et saaks tasuta filmi vaadata, aga pidi ära kasutama tänase päeva jooksul, ütles, et keegi ei taha neid. Mul oli väga hea meel selle üle.

Tulin tagasi ühikasse, rääkisin selle agendiga, kelle käest ma pileti ostsin ning ütles, et saab edasi lükata küll. Tuppa tulles hakkasin sõnumit kirjutama ning olin just sisestamas numbrit, kui John juba helistas ja ütles, et on küll vaja mind. Mul oli väga hea meel ja ütlesin, et ma saan pileti edasi lükata küll. Ütlesin, et lähen tagasi reisiagendi juurde ja teen selle asja ära. Tema palus mul peale seda sinna tulla tutvuma täpselt olukorraga, kus ja kuidas. Lükkasin pileti edasi, makstes ainult 20 taala juurde, mis pole paha, lükkasin 1 juuli peale, kuna John oli öelnud, et töö hakkab 20ndal ja lõpeb 26ndal. Niisiis see tehtud, olin tagasi Officis. John seletas, et asjad lahti, makstakse päevapalka, mitte tunni. Elamine tasuta, söök tasuta, transport on ka võimalik, isegi ütles, et võib-olla saab kah oma kätt lasketiirus proovida. Ma olin igastahes häppi, et töö on olemas ning vähemalt mingi plaan hetkel. Tutvusin ka peakokaga, kes on prantslane.

Hiljem Cathrininga veel rääkides ütles ta, et järgmisel nädala tuleb V8 (suur ralli ja roki päev) linna ning parlamendihoones on mingi pidu, kuhu vaja ettekandjaid, John aga ütles sellepeale, et ma pean juukseid selleks ajama, Cathrine aga vastas sellele, et võib-olla saan juuksed lihtsalt kinni kuidagi panema. Samuti oli vaja valget särki, selle sain Kaupo käest, musti pükse, mida hetkel pole, ning musti kingi, mis mul põhimõtteliselt on. Lubasin asja üle mõelda, see pidi ainult mingi 3 tunniks olema. Hakkasin lahkuma, kui Cathrine ütles, et üks töö on veel, kuskil 6 tundi, vaja asju ringi tõsta jms. Ma ütlesin, et see sobib mulle väga hästi. Lubasin kõige üle mõelda ja esmaspäeval täpsemalt üle rääkida asjad. Sain ka teada, et mul on vaja selleks sõjaväe tööks metall ninaga saapaid, mille üle ma väga häppi ei olnud, aga lubasin muretseda.

Raha muredest kah siis. Kuna ma ostsin omale rongi pileti Alice Springsi ning olin arvestanud, et seal on elu odavam jms, siis see asjade ootamatu pööre tekitab ka suuremaid kulutusi, ööbimine siin on kallis ning ma pean elama nädal aega lihstsalt niisama. Lisaks pean ma veel ostma ka need raudninaga saapad. Otsisin siin vahepeal ka odavamaid päkkereid, aga kõik kohad on täis nii et pean leppima elamisega siin. Kui kõik kulutused kokkuvõtta, siis mul on nädalaks ajaks söögirahaks 40 dollarit :P vast saab hakkama. Mulle ei meeldi rahamuredest rääkida eriti nii, et ega ma rohkem ei kirjutagi.

Olen nüüd teises toas kah nüüd, teise tuppa jäid Brian ja üks Eesti tüüp, kes on siin olnud alates maist, aga pole sellest ajast mingit tööd teinud. Eile õhtul oli meie toas ka üks kutt USAst, kes tegelt pärit Serbiast. Päris huvitav vestlus oli meil, rääkisime USA olukorrast, üldse majandussituatsioonist, äritegevusest ning tulevikuplaanidest. Tuli välja, et tal ei ole kah kindlaid plaane, mida ta teha tahab, aga vähemalt oli tal unistus. Ta just lõpetas ülikooli, raamatupidajana, aga ta sel alal tööd teha ei taha. Ütles, et arvatavasti alguses töötab konsultandina ning unistuseks oli tal tegeleda moe alal, töötada mingi suure firma jaoks, reisida ringi ning teha uuringuid, kuhu võiks laieneda. Igastahes lahe tüüp oli :P

Arvatavasti ei saa ma endale internetti kah enam lubada, nii et mõneks ajaks jääb see sissekanne viimaseks.

13. Juuni 2009

Mul on tunne, et keegi mu järgi ikka vaatab, hakka või uskuma asjadesse, mida siiani uskunud pole. Teenisin täna 30 dollarit, mis muutis minu nädalase eelarve kahekordseks :P, ei peagi turbokate dieeti hakkama pidama. Räägin ka täpsemalt mis juhtus. Käisin mööda Darwinit ringi jalutamas ning hakkasin juba tagasi ühikasse jõudma, kui mõtlesin, et käin ühest teisest ühikast läbi, vaatan mis stendil on. Kuigi mul polnud selleks mingit vajadust, töö mul on olemas ning osta mul küll vaja ei ole midagi hetkel. Uurisin, uurisin ning avastasin, et keegi otsib telki. Ennem Kaupo ära minekut me juba mõtlesime, kas müüme selle maha või vean seda endaga kaasas. Igastahes lõppkokkuvõttes jäi see minu kätte ning nüüd ma olen tänulik, et see nii läks. Sai lisakilodest lahti ning söögiraha. Ime oli ka see, et keegi polnud neile veel pakkunud ühte, sest muidu meie ühika seinapeal oli vähemalt üks kuulutus, mis pakkus telki. Niisiis olen ma häppi, et kõik asjad nii hästi läinud on, kui teaks keda tänama peaks, siis teeks talle ühe suure, suure kalli :P. Ja Kaupo, võin sulle Eestis õlle või siis... lõuna välja teha :P.

Ainukeseks raskuseks jääb nüüd saabaste ostmine ning igavuse peletamine. Panin täna väikese videoklipi kokku piltidest ja oma tehtud videodest, kui parema, kui Windows Shit Maker filmitöötlus programmi saan, siis teen uue ning vahetan muusika kah ära. Üritan selle YouTube ülesse panna, kui teen seda, siis panen siia ka lingi.

Nüüd on ka väike võimalus, et tuleb blogi sissekandeid juurde, aga ma kardan, et ma väga ei viitsi :P

Lisan ka veel kahe artikkli lingid siia.
http://www.delfi.ee/news/majandus/majandus/article.php?id=23839107
See on teada, et inimesed ei julge ettevõtlusega tegeleda, aga nagu näha Ida-Virus on asi päris hull. Nii, et kõik Ida-Virusse äri tegema! :P

http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1160899
Veel majandusalast lugemist siia. Lugu siis kuidas inimesed kriisi ajal teenivad ning kuidas osad inimesed investeerivad. Nii siis kõik ühe dollariliseid aktsiaid ostma ja lootma, et hinnad lähevad ülesse :P. Kui firma aga pankrotti läheb, siis pole sellest dollari kaotamisest kah midagi hull :P

Olen endale kunagi ülesse kirjutanud punktid:

See millest mõtled, see ka tuleb, ka negatiivsed mõtted saavad teoks.

Ole tänulik selle üle, mis sul on ja ära mõtle asjade üle, mida sul pole.

Tunne kaasa teistele inimestele, mõeldes sellele, et keegi ei taha kannatada.

Suheldes inimestega mõtle sellele, et kõik on inimesed, ära arvesta erinevusi.

Kõigis asjades otsi oma süüd, ära süüdista (ainult) teisi vaid (ka) ennast.

Ära mata ennast oma vigadesse, vaid õpi neist.

Kõik inimesed on sügaval sisimas tegelikud head, puhtad.

Kui muretsed liiga palju mõtle sellele, et teistel inimestel võivad olla sarnased või isegi hullemad probleemid.

Kõik muutub, arvesta sellega, ära ürita mitte muutuda.

Rasketes olukordades ürita situatsiooni vaadata teisest perspektiivist.

Otsi häid külgi oma „vaenlaste“ juurest. Läbi nende me kasvame isiksustena.

Leides oma kannatustele põhjuse, tulemuse, annab see meile motivatsiooni.

Jälgi enda puhul kuidas negatiivne käitumine toob kahju ning positiivne kasu.

Tekida endas veendumust enda negatiivse käitumise muutmiseks, tekita kinnis idee.

Tegutse, tee midagi, et muuta ennast, oma käitumist. Leia entusiasm endas!

Takistuste puhul vaata asju pikast perspektiivist.

Muutused, muutumine on pikk protsess.

Tee vahet ideaalidel ning standarditel.

Kui tekib viha, analüüsi situatsiooni, üldjuhul leiad, et sellel pole tegelikku alust.

Kui probleemil on lahendus, pole mõtet muretsemise peale aega kulutada vaid kontsentreeru lahendusele.

Kui probleemil ei ole lahendust, pole mõtet muretseda, kuna siis sa ei saa midagi nagunii teha.

Tehes mitte meeldivaid asju mõtle miks sa seda teed ja mida sa sellest saad.

Võta iga juhtumit, kogemust jms õppetusena.

Ära varasta teiste energiat, pigem anna seda ära.

Kuula oma instinkte õige tee leidmiseks.

Kõigel on oma põhjus, kõik tuleb kunagi kasuks, nii positiivsed kui negatiivsed kogemused.

Kõik koosneb aatomitest ja energiast.

Iga kord kui reageerid sensatsioonile mõjutab see sinu käitumist, mis on kõigi probleemide alus, kuna maailm reageerib sinu käitumisele.

Hoia oma pea selge, jälgi sensatsioone ja ära reageeri.

Iga päev ütle oma tüdrukule/naisele, et armastad seda, nii et sa seda mõtled seda südamest, isegi kui sa seda hetkel nii ei mõtle.

10. Juuni 2009

Nii siis… ega mul ei ole suurt midagi oma elust siin rääkida, juba pikemat aega veedan oma aja siin mitte väga kalliks saanud (kui nii võtta siis rahaliselt kalliks küll :P) backpackeris. Üritan ikka tööd leida, aga siiani pole edu olnud. Olen ringi käinud ning uurinud, aga ei ole midagi, mida tahaks ja mida saaks teha. Üldiselt ma arvan, et kui ma hakkaks siin restorane ja hotelle läbi käima, siis ma midagi leiaks, aga ma ei tee seda. Miks? Sest ma ei taha linna ”kinni” jääda, üritan ikka leida tööd kuskil linnast väljas, eelistatavalt kuskil huvitavas eraldatud kohas, tehes midagi põnevat :P. Hetkene situatsioon paneb mind aga mõtlema ning seetõttu ka järeleandmisi tegema. Osade töökohtade jaoks on ka vaja autot, mida mul ei ole. Ma olen siin Darwinis juba piisavalt kaua olnud ning aeg oleks edasi liikuda. Aga kuhu? Hetkel vist kõige parem plaan oleks minna kas Alice Springi või Perthi, mu sisetunne kaldub selle esimese poole. Selle nädala lõpuni veel passin siin ja vaatan, kui ei leia midagi, siis liigun edasi. Nii palju siis minu põnevast elust :P

Kuna mul suurt muud pole rääkida jätkan huvitavate uudiste kommenteerimist. Tegelt kõige pealt tahaks mainida, et elu liigub kiiresti edasi, vähemalt nende inimeste elud, kes kodumaal on. Seda minuga võrreldes. Minu elu liigub ainult ühest kohast teise, aga suurt muud liikumist nagu ei tähelda. Nii, et tore on kuulda inimestes, kes seal Eestimaal on ning teada, et nad teevad midagi kasulikku :P. Kasulikkus on suhteline, aga see kui keegi perele juba mõtleb ning pulmi peab on minu arust päris kasulik tegevus. Samuti sünnipäevade pidamine ning aasta võrra vanemaks saaminegi on siit vaadates päris kasulik tegevus. Kahju on, et pole ega saa ise sellistest üritustest osa võtta. Ainuke mis teha saab on teiste üle head meelt tunda, õnne soovida ning kui kunagi näeb siis suur karvane kalli teha. :D

Sain vastu näppe: http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23810475
Tuleb välja, et artikklid mida ma loen ühtivad üldiselt minu maailmavaadetega. Tõsi ta on, et loen artikkleid, mis mind huvitavad, aga see et artikklid osapoolteks jagada on päris keeruline teema ning seda saab üldiselt ainult poliitiliste artiklite puhul teha või teemade puhul, kus on osapooled selgelt eristunud. Kuna ma nõustun vaba tarkvara ning failivahetusega internetis, siis selgelt ma ka väljendan oma arvamust sellekohta. Ning kui keegi suudab mulle põhjendada miks inimesed ei võiks targemaks ning huvitavamateks saada läbi vaba infovahetuse toomata põhjuseks selle, et firmad kaotavad sellega palju raha olen valmis kuulama ja vajadusel oma arvamust muutma.

Poliitilised artikklid mind üldiselt ei huvita, nii et siinkohal oleks raske minu puhul eristada minu poliitilist eelistust, kuigi ma võin kohe öelda, et Keskerakond mulle ei meeldi :P. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23777027
Nii palju siis poliitikast :P. Ei väga üllas tegu mida Mari-Ann tegi ning austan teda selle otsuse puhul. Koos abikaasaga neil peaks olema päris piisav sissetulek, et ilusti ära elada ning nälga nad ei jää. Oleks teisigi, kes julgeksid selle sammu astuda oleks meie riik igati parem ning aitaks ka eelarve probleemi puhul, noh vähemalt midagigi :P. Siin kohal tahan ka mainida, et kui ma õieti mäletan, siis Mari-Ann ja Tunne Kelam on usklikud, kui see peaks midagi tähendama. Mäletan, kui algkoolis Tunne Kelamile kirjutasin kirja ning vastuse sain, päris uhke tunne oli :P. Igastahes respekt teile ning hoian pöialt.

Poliitikast ka nii palju veel, et huvitusin ikkagi eurovalimistest ning Indrek Tarandi saavutusest. http://www.delfi.ee/news/eurovalimised/uudised/article.php?id=23802051
Hea point on selle asja juures, see et ma võib-olla oleks samuti teinud. Protestiks praeguse valituses vastu ning Keskerakonna vastu andnud oma hääle kas just talle, aga kellegile teisele. Kuigi valitsust see paremaks ei muuda, oli eelmine üks pask ning ega seegi kaugele sellest ei jää.

Lugesin uudiseid ning artikkli pealkirjas oli üks tuttav nimi, lähemalt lugema hakates tekkis mul tunne, et ma tean teda. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=23777509 Kui ma ei eksi, siis ma käisin temaga samas põhikoolis, sest artikkliski ütleb, et ta pärit Otepää lähedalt, ning seal kandis ongi ainult kaks suuremat kooli. Ma ei ole küll 100% kindel, et see on see inimene, keda ma mõtlen. Igastahes mul on hea meel, et sealt kandist tulevatel inimestel hästi läheb, lihtne see igastahes pole. Tubli poiss!

Vähemalt kellelgi jätkub positiivset meelt masu poole pealt. http://www.ekspresskinnisvara.ee/est/uudised/uudise_n2itamine.php?id=1559 Keep up the good spirit ning soovin edu. Ma arvan, et praegu on tõesti päris hea aeg selliste asjadega tegelemiseks nagu kinnisvara soetamine ning küsimärgiga ka ettevõtte alustamine.

Kuna mind on hakanud investeerimine ning üllatus, üllatus majandus isegi. Kuigi see numbrite asi mulle väga ei istu, üritan selle tasa teha üldisest pildist arusaamisega. http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1160723 Arvamusi on hetkelisest investeerimise võimalustest palju, nii et krt sa tead mis lõppkokkuvõttes see õige tee on. Samas nagu öeldakse, julge hundi rind on rasvane ning midagi kes ei riski, see ... söö. Saate aru küll :P. Kes ütleb, et praegu on just õige aeg investeerida USAsse, kes ütleb ei tuleb neist hoiduda. Siinkohal ma tahan mainida, et aktsiatega ei teenita ainult nende väärtuste tõusuga vaid õiged investorid teenivad ka kui väärtused kukuvad. Ainuke probleem on tõesti USAga hetkel see, et keegi ei tea, kuhu pidi need aktsiad seal liikuma hakkavad. Igastahes julgust ja pealehakkamist neile, kes sellega tegelevad.

Võiksin siin veel kirjutada artikklite kohta mida lugesin. Kuidas intelligentsed ning muidu lahedad inimesed elu rataste vahele jäävad põhinedes sellele, et kuidas Jõhvi Gümnaasiumi ainuke kuldmedal tuleb tegelikult vangimüüride vahelt. Või sellest, kui tublid Eesti kaitseväelased on, aga kui mõtetu kogu see vägivald on, põhinedes sellele, et varsti on Eesti kaitsevägi Afganistanis suurim võrreldes riikide rahvaarvuga. Kommenteerida uue Windowsi kohta ning Microsofti maha teha, ise samas huvitudes, äkki tuleb sellest midagi head. Sellest, et maailmas on vähemalt üks metroo, mis töötab taastuvatest allikatest saadud energiast ning anda thumbs up, lootes, et oleks rohkem selliseid tublisid inimesi, linnu, riike. Või kommeteerin uurimuse kohta, et veised suudavad tajuda maa magnetvälja, huvitav mille jaoks selline uurimus vajalik oli küll. Võib-olla kuskil karjamaal ära eksides vähemalt tead, kus põhi-lõuna on. Samas paneb mõtlema, äkki suudavad inimesed ka seda teha. Kirjutada sellest, kuidas Rootsi Piraadipartei sai ühe koha europarlamendis, soovida edu neile ning loota, et nad asjaga väga üle ei pingutaks, ühiskond suudab hakkama saada ainult väikeste sammudega muutuse poole, samas et vähemalt midagi võiks tehtud ka saada. Inglismaal on üks mees keda on 153 korda arreteeritud. Huvitav kas see viitab millelegi? Võin ka kirjutada sellest, et avaldati uurimus, mis näitas, et muusika kuulamine trenni ajal on hea :P Ma oleks seda sama väitnud varem juba. Samas toob välja, et tempo lool peaks olema sama kiire või kiirem, kui sinu tempo.

Ma küll ei tea miks see küll vajalik uudis on ning miks see valimiste päevaga seotud on, aga http://www.maaleht.ee/2009/06/07/uudised/7263-paevapilt-kainestav-valimispaev---olu-vedeleb-tanaval ma ütleks et joomise piiramine teeb ainult kasu.

Sellised on siis artikklid mida ma seekord lugesin. Igaüks võib selle põhjal teha omad järeldused sõltuvalt esimesest artikklist ning võib mulle teada anda kas minu loetu läks kokku väidetega mis seal on, sest mul on natuke raskusi ning ma pole päris erapooletu kah :P.

Ma mõtlesin vahepeal, et kirjutan ka millised ideid, viise maailmas elamiseks on. Täpsustades võin ma öelda, et kuna ma olen üritanud põhimõtteliselt siia tulekust saati välja mõelda, mida mulle meeldib teha ning mida ma tahan teha, siis olen ka lugenud, kuulnud, näinud erinevaid viise kuidas seda leida/ kuidas elada. Aga ma ei tea kas ma seda teen. Igastahes see annab mulle mõtteainet järgmiseks korraks, kui ma viitsin midagi üldse kirjutada.

Make love, not war :P Imestama panevalt tuntud väljend üle maailma, aga samas väga õige, mitmeti kasutatav ning mitmeti arusaadav, internatsionaalne.

7. Juuni

Vaatasin just filmi ”The man from Earth”, mis rääkis üldiselt ühest mehest, kes on elanud tänapäevani kiviajast saati. Väga filosoofiline film ning pani mind mõtlema ikka ja jälle selle üle, kuidas keegi ei saa tegelikult tõestada mis on tõsi, mis mitte. On olemas asjad, mida ühiskond peab tõeks ning mida meile on koolis üritatud õpetada tõena. Kõik mida meile on õpetatud võib tunduda väga loogiline ning õige, aga lõppkokkuvõttes peaks ikkagi meeles pidama, et kogu süsteem on tegelikult inimese enda välja mõeldud. Kus peaks teadma, kas see tegelikult on ka nii, kuna võib-olla see kes kogu selle asja välja mõtles üritas inimesi panna mõtlema nagu tema ning sellega teiste üle kontroll saada. See võib küll väga pessimistlikuna tunduda, aga kui sügavamalt selle asja üle mõelda siis nii see tegelikult ka on. Kuigi paljudes asjades on tõesti paljudel asjadel tõepõhi all, kuna igaüks võib seda ise omanahal tunda, näha. Ma panen enda puhul tähele, et ma üritan kõigis asjades loogikat näha, aga tegelikult seda alati ei ole või see ei vasta tõele alati, kuna toimub asju, mida ei saa seletada. Inimesed on sellised, keda on raske seletada ning neis loogikat leida, kuigi tihti peale on võimalik seda teha nende inimeste puhul, kes just üritavad loogikat asjades leida.
http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23763165
Mitte väga hea näide, aga teooriad, mida me oleme pidanud juba väga pikka aega tõeseks ei pruugi alati tõele vastata. Selles artikklis üritatakse küll uut teooriat leida sellele nähtusele.

http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23754555
Seda artikklit lugedes tuleb mulle meelde Martin Tuliti blogi, kes kirjutas kuidas plastikkotid keskkonda ohustavad. Sellest artikklist võib jällegi aru saada, kuidas suured korporatsioonid ning firmad üritavad ajakirjanduse kaudu kasumit teenida/suurendada, kuidas alati on võimalik leida põhjendusi oma arvamuse tõestamiseks. Minu blogi lugedes võib arvama hakata, et mul on midagi suurfirmade ning korporatsioonide vastu midagi. Ei ole, seni kuni ei tegelda manipuleerimisega ning ei mõelda ainult sellele, kuidas suuremat kasumit teenida. Mul on suur respekt väljatöötatud, kvaliteetsete ning mitte ülehinnatud brändide vastu, eriti kui see staatus on inimlikul viisil saavutatud. Siinkohal tooksin ma näite omast käest, kuidas see mis näib on petlik. Töötades firmas, mis tegeleb Red Bulli reklaamiga sai väga hästi aru, et nad üritavad igalt poolt pitsitada viimastki senti välja, mõtlemata inimestele kes neid aitavad ning üritavad inimesi võimalikult effektiivselt mõjutada nende tooteid ostma. Kust läheb piir ausa reklaami ning manipuleerimise vahel? See on arvatavasti igaühe oma arvamus, kellel see on ning üldse huvitab. Ma ei ütle, et nad ei teeks ka head, toetades palju noorte üritusi, eriti spordiüritusi ning ega nende tootel midagi viga ka ei ole, isegi meeldib, olnud isegi sõltuvuses sellest :P. Minu mõte jookseb siin kokku ning tekib viha maailmas toimuva vastu, nii et ma ei lähe sellega enam edasi. Mis on normaalne, mis mitte?

Arutluse üle on mul juba pikemat aega olnud vaba tarkvara ning tarkvara jagamine internetis. Siin veel artikkel selle kohta.
http://forte.delfi.ee/news/digi/article.php?id=23756987
See tundub vägagi poliitreklaami moodi, aga tõsi selles on. Kuigi tõesti hea point on selles asjas see, kas on just õige aeg selle üle arutada hetkel, mil maailmas toimuv olukord on kriitiline. Eks arvamusi on palju ning kuna elame üldiselt sõnavabadusega maailmas, siis võin ka mina oma arvamust avaldada. Vaba tarkvara ning tarkvarasõltumatus on väga oluline küsimus kus meie turgu juhivad selle ala hiiud Microsoft, Google, Intel jms. Ning väikestel tegijatel on raske midagi ette võtta, aga tore on teada, et uusi tegelasi tuleb, ainult saab loota, et nad suudavad oma originaalsust säilitada ning ennast tõestada, ilma et teised nendega üks null teeks. http://forte.delfi.ee/news/digi/article.php?id=23731081 ning teine uus otsingu mootor mida tasub uurida on www.bing.com igastahes edu neile. Sama ütleks ka operatsioonisüsteemide kohta, sest näiteks Linux/Ubuntu jms on kohati kõvasti parem kui Windows ning uued süsteemid tunduvad samuti lubavad olevat ntx Android (Google) neid on ka teisi.

Maailmas toimuv on paljuski inimesed ise endale kutsunud. Ma arvan, et asi poleks nii hull, kui inimesed poleks nii kergeusklikud ning usuks kõike, mida riik ja ajakirjandus neile ütlevad. Oleks ära jäänud inimeste paanika oma töökohtade kaotamise kartuses ning firmade hirm selle kartuse üle või tahtmine ära kasutada olukorda oma töötajate pealt kokkuhoidmiseks. Sealt tuleb ka investorite eemale tõmbamine ning kartus investeerida nende enda ettekujutatavas situatsioonis, kus ühegi firma ellujäämine pole enam kindel muutes kogu situatsiooni kinniseks ringiks, kuna ilma investoriteta just paljud firmad põhja lähevadki. Arvestades ka pankade ning riigi käitumise siia juurde on aru saada miks me oleme sellises situatsioonis. Hetkelgi ma arvan, et asjad pole nii hullud kui tunduvad. Ma ei tea küll situatsiooni mis kodumaal hetkel, aga selle üle, mis siin toimub võin ma kommenteerida küll. Eesti kohta: http://www.ekspressjob.ee/est/uudised/viimased/814-aastaga-jai-iga-kuues-ehitaja-toota Siinkohal võin ma ka öelda, et siingi umbes sarnane olukord, ehitajaid enam ei vajata nii palju ning paljud eestlasedki, kes siia tulnud selle mõttega, et ehitusele tööle minna leiavad, et hetkel on see suhteliselt keeruline. Tööd iseenesest on, aga pigem antakse see austraalastele, kuna need oskavad keelt ning oma rahvast hoitakse. Aga üldse tööd on, peab lihtsalt silmad lahti tegema, ise huvi tundma ning positiivselt edasi minna. See viimane on minu arust backpackerite suurim probleem. Minnakse kuskile tööd küsima, aga unustatakse ära kombed, ei küsita kuidas läheb, lihtsalt möhatatakse, et kas tööd on ja siis kui vastus on eitav hakatakse teisi süüdistama. Mida mina samas räägin, hetkel juba tükk aega töötu, üks ühe päevane tööots oli küll, aga muidu mitte. Jätkan igastahes otsimist ning elu pole veel läbi, kui vaja saan ka ilma tööta hakkama, aga olen positiivne, kuna ma leian, et ei ole põhjust miks keegi ei peaks mind tahtma :P.

Lots of love to all, mõelge positiivselt ning rock on...

6. Juuni 2009

Kuna mul siin hetkel pole suurt midagi teha, siis olen lugenud siin uudiseid ning mõelnud nende asjade üle. Selle tõttu, et ma siin kaugel olen on välised teiste inimeste mõjutused minust kaugeks jäänud ning saan oma arvamust paremini kujundada ning asjade üle neutraalsemalt arutleda, kuigi lugedes artikkleid siis nendes on üldiselt kirjutaja arvamus kirjas, aga eks ma üritan seda lihtsalt ühe arvamusena võtta.

Alustuseks võtaks ühe kergema teema, millest ma tegelikult juba eelnevalt kirjutasin. Artikkel sellest, kuidas inimeste tegevust internetis jälgitakse.
http://forte.delfi.ee/news/digi/article.php?id=23725641

Selles artikklis kirjutab küll põhiliselt Google kohta, kuidas see andmeid kogub sellekohta mis saitidel inimesed käivad nagu sealt võib lugeda, tegeleb sellega ka Microsoft, ülemaailmse operatsiooni süsteemi pakkuja, kelle tooteid enamus arvutitega kokkupuutuvaid isikuid kasutavad. See artikkel ütleb, et Google kohaselt nemad seda informatsiooni kuhugi ei salvesta, aga kes seda usub peab olema küll natuken... rumal :P. Me elame informatsiooni ajastul ning see kellel informatsioon on sellel on ”võim”. Interneti saitidelt kogutud infot võib ja kasutatakse erinevatel viisidel inimestele teadmata. Kõige tüüpilisem põhjust miks firmad kasutavad selliseid jälgimis süsteeme oma kodulehtedel on sellega raha teenida reklaami arvelt ning teada saada keda nende tooted huvitavad. Kõike seda informatsiooni kasutavad nad hiljem reklaam pinna müümisel oma kodulehel ning enda reklaami tegemiseks, sest nii nad saavad teada, kes nende toodete sihtrühm on. Kogutud informatsiooni on võimalik ka kasutada väga halvasti, kas siis väljapressimisel või siis kellegi nime rikkumiseks. See esimene on pigem firmade või eraisikute teema, kui see viimane on rohkem nagu e-politseiriikide teema. Kohati võib salvestatud informatsioon ulatuda mitmete aastate taha ning kui kellegil on ”vaja”, on võimalik see üles otsida ning tema vastu kasutada. Riigid huvituvad arvatavasti kõige enam igasuguste panga ülekannetst ning e-mailides olevast informatsioonist. Kogu selle informatsiooni omamine paneb inimesi tundma ennast võimastena. Kui hakkan mõtlema, siis Kaupo kasutab oma blogis kah Google Analyticsit :P, et teada saada palju inimesi ja kust ning kui tihedalt tema blogi loevad :D.

Siit ma tooks ka tüüpilise ajakirjandusliku näite, kuidas on võimalik sarnast informatsiooni erinevalt kasutada erinevatel viisidel. Keda siis uskuda?
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1160187
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1160174

Teemaks nendes artikklites on USA finants olukord ning arutletakse selle üle kas tuleb hüperinflatsioon või mitte. Kuigi mõlemates artikklites on sõnu väga osavalt ritta pandud, siis süvenemisel neisse räägivad need kohati üksteisele vastu, kuigi nagu räägivad samast asjast ning üldine kirjaniku arvamus tundub ühtivat. See paneb igastahes mind väga hästi aru saama sellest, kui palju võimu tegelikult meie ajakirjanikel on ning kui paljud neist seda kurjasti ära kasutvad, kuidas praeguses ajakirjanduses on kõige parem see, kes mõtleb välja kõige šokeerivama uudise, see kes üles kruvida kõige enam emotsioone ning tõde on seejuures tahaplaanile jäänud. Ma ei ütle, et neil kummalgi artiklil pole tõepõhja taga, tõsi ta on, et hetkene USA olukord on väga niru ning see mis neist saab mõjutab kogu maailma. Kuna USA valitsus on võidelnud kõvasti deflatsiooni vastu ning samas neil on ka suurenevad võlad, siis inflatsioon tundub kõige lihtsam tee, kuidas oma võlgadest lahti saada, kuna ometi nemad on riik, kellel on maailmas kõige suuremad võlad ning seda Hiinale. See on minu arvamus. Ning selle käigus nii mõnigi poliitik teenib teiste ”ebaõnnest” mõnusa kopika, ainuke asi mis loota saab on, et neil leiduks keegi, kellel süda veel õiges kohas oleks ning samas miks mitte aidata neid oma nõu ja jõuga kellel võimalik. Ning ajakirjanike kohapealt sama lugu, et asju kirjutataks nii nagu on mitte nii nagu nemad tahavad et oleks, kuna sõnal on tegelikult palju jõudu.

Kellel võimalik vaadake ka fotograafi Yann Arthus-Bertrandi ja režissööri Luc Bessoni koostöös valminud keskkonnafilmi “Kodu” („Home”) YouTubeist. Ise pole seda vaadanud, aga kui saan vaatan.
http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=23752817